Proloog

Järgnevalt kirjeldatava matka idee sai alguse juba möödunud aasta lõpus. Meeri poolt tuli üleskutse minna suvel mägedesse matkama. Konkreetsemaks muutus asi siis, kui Valdolt tuli info, et ta komplekteerib gruppi, kellega suvel Gruusiasse (ametlikult Georgia, aga mulle meeldin siiski Gruusia enam) Kazbeki (5047m) tippu minna. Meeri iseloomustas ettevõtmist kui kerget jalutuskäiku mägedes (siit tähelepanek, suured kogemused võivad ähmastada suutlikkust panna end täiesti algaja positsiooni ja hinnata asju ning olukordi sellest vaatepunktist. Samas on kogemused ka suureks abiks, kui inimest muudkui küsimustega pommitada). Asja tõeline "kergus" tuli päevavalgele peale esimest kohtumist Valdoga, kes andis teada, et vaja oleks osaleda iganädalastel treeningutel (algselt Lasnamäel siseseinal ja siis ka Astangul looduses), soovitav oleks pikaajaline kestvusspordi harrastamise kogemus (minu isiklik kogemus selles vallas on null), peaks tugevdama organismi igasugu vitamiinidega ja siis veel see suur varustuse hulk, mida vaja on jnejnejne. Viimased kuud enne reisi möödusidki matka- ja spordipoodides, mis oli kohati üsna masendust tekitav. Poodlemisest jällegi üks huvitav tähelepanek, kui vaatad muudkui asju, mille hinnad on tuhandetes kroonides, siis võid tabada end rõõmu tundmast selle üle, kui saad endale 250.- sokid. Mõistus andis selle peale kohe märku, et idiootsus ei ole kaugel:)
Palju aega sai korralike algajatena veedetud ka Astangul. Tegelikult sai sealt ka kõige väärtuslikumat infot, kuna suur hulk sealsest seltskonnast oli aasta tagasi Kazbekil käinud ja reaalse olukorraga kursis. Samuti paranes iga korraga ka küsimise oskus.
Ettevalmistusperioodi mahtus nii tülpimust kui väsimust, kuid lõpuks saabus siiski ka ootusärevus ja tahe juba ükskord minema hakata.

Minema saime 10.07.07 ja jäime ära kuni 25.07.07, kõik, mis sinna vahepeale jäi tuleb järgnevalt. Meenutused on kokku pandud märkuste põhjal, mis reisi ajal said tehtud. Arvutisse trükkimisel tabasin nii mõnigi kord end mõttelt, et kas mul tõesti oli nii raske jne. Taas kord on leidnud kinnitust, et raskused ununevad ja meelde jääb suuremas osas vaid meeldiv. Kirja püüdsin panna küll kõik, mis sellel hetkel kirja sai.

Fotoülevaade reisist on http://public.fotki.com/PriitFoto/georgia-1/

Ja nii see algas (10.-11.07)

Reisi algus oli lihtne, kui mitte arvestada, et me toppisime alles asju kottidesse kui taksodispetšer helistas ja meenutas, et meie takso ootab meid juba. Takso kolises kõvasti, aga kohale ikka viis. Väike ootamine Mustamäel bussi juures, varustus bussi, viimased hädaostud lähedalasuvatest poodidest ja teele. Tartust ülejäänud seltskond, kohv saiakestega kaasa ja edasi. Metsapeatuse ajal metsa joostes õnnestus jalga nikastada – hea reisi algus. Riiga lennujaama jõudsime nii, et väga tormama ei pidanud. Toimus suurem asjade pakkimine ja kaalumine tasakaalustamaks pagasi ja käsipagasi vastavust kehtestatud normidele. Minu seljakoti ja käsipagasi suhe oli lõpuks kuskil 18kg vs 5kg. Matkasaapad olid muidugi jalas ja jope seljas, hoolimata südasuvisest ajast. Terve bussisõit sai unistatud Lidos söömisest, aga võta näpust, see oli suletud. Õnneks leidsime väikese kohvikunurga, kust saime kiiresti mõlemad ühe salati. Oli teada, et lennukis süüa ei anta. Turvakontroll tähendas sokkis seismist, kuni minu uhked ja suured saapad põhjalikult läbi kontrolliti. Samas Priidu saabaste vastu ei tundud keegi huvi.
Lennuk väljus kell 22.25. Natuke ebamugavalt kitsas oli, aga ei midagi ületamatut. Konditsioneeritud õhk oli väga kuiv, põhjustades mulle tavapäraseid probleeme nina ja hingamisega, mistõttu magada ei õnnestunud hetkegi. Kella kolme ajal öösel jõudsime Thbilisi. Esmamulje lennujaamast oli väga hea. Tegemist oli vastaavatud lennujaamaga, mis Tallinna lennujaamale kindlasti silmad ette annab. Lennujaamas pidime veetma järgmised neli tundi. Kes jalutas, kes pikutas, kes pakkis asju, ma tegin seda kõike. Hoolimata öisest ajast oli lennujaamas palju tegevust, kõik poed olid avatud ja inimesi sagis kõikjal. Sellest hoolimata tirisin lõpuks oma magamiskoti välja ja viskasin keset lennujaama siruli. Nii mõnigi magas juba enne kuskil äärel, kottide hunnikus või muul ebamugaval alusel. Magama kahjuks jääda ei õnnestunud, aga eks lihtsalt lebaminegi oli sel hetkel puhkus.

Seitsme ajal tuli teada, et liikuma, bussid on kohal. Jälle oma sada kilo (ok 20) selga ja lennujaamast välja. Meid ootasid kaks väikebussi. Väljast enam vähem, seest suht kodukootud, imeväikesed istmete vahed jne. Kõigepealt topiti pool bussi täis meie kotte ja seejärel jagunesime ise ka nendesse. Plaan, millest algselt räägiti oli, et läheme läbi mingist suurest marketist ja siis liikuma Kazbegi poole, lõunatame tee peal. Peale mõningast sõitu, peatusid bussid suure korrusmaja juures, kus oli ka pood. Market kindlasti mitte, väike pood, aga kaupa oli ja kui võtta, et kell oli seitse, siis päris ok. Rahvast oli tänavatel see aeg juba suht palju, enamus mehed, kes lõunamaale omaselt tundusidki seal enamuse aega koos seistes/istudes ja lobisedes veetvat. Kõigil hommikusöök ja muu nosimine ning ühistoit ostetud (mis võttis muidugi väga kaua aega kokkuvõttes) liikusime edasi, peatudes millegi pärast veel mitme pisikese poe juures ja sinna sisse astudes. Tekkis kahtlus, et sealgi maal on bussijuhil mingi kohustus seltskond oma sugulase/sõbra poodi vedada. Kuna need poed olid suht kaubavaesed, siis pöörati ots ringi ja sõideti turule. See oli paras elamus – mustus, räpasus ja tohutult kirju kaubavalik. Tunnike jälle möödas ja bussidesse. Unisus ja palavus kokku ei teinud enesetunnet just hiilgavaks. Tahe oli võimalikult palju näha, aga 24 tundi magamatust sundis vägisi silmi kinni. Mulje Thbilisist oli segane, kuidagi hall ja tolmune, täis poolikuid ehitisi, mida juba aastakümneid pole edasi ehitatud jne, oli ka ilusaid vaateid, aga määravaks jäi sel teekonnal hallus. Aga poolikute ehitiste puhul oli huvitav fenomen nt 5 kordne ehitise karkass (laed, põrandad olemas) ja siis suvalistes kohtades seinad, nii moodustusid nende lagede ja põrandate vahele kättesaadavatest vahenditest ehitatud korterikarbid.
Edasi jätkus mitu tundi bussis, enamus püüdis kitsastes oludes kuidagi tukkuda. Mingi hetk kui silmad avasin, siis kõik magasidki. Olime jõudnud mägede keskele ja eemalt paistis imesinine järv, see oli vaade, mis sundis silmi punnis hoidma, et mitte magama jääda. Aga punnita palju tahad, uni tahab oma. Tee viis kogu aeg üles poole, vahepeal pidi juba neelatama, et kõrvu avada. Lõuna oli tellitud suusakuurorti, kus Valdo (reisijuht) talvel suusatamas käis. See oli ainus aktiivselt arendatav koht, mida ma sel maal nägin, järjest kerkisid suured hotellid. Meiegi olime ühes poolikus hotellis, mida arvatavasti laiendati, sest seest oli see valmis. Toit oli kohalik - šašlõkk, hatšapurid (pannkoogi sugulane, millesse praetakse juust sisse) ja henkaalid (pelmeeni sugulane, aga oluliselt suurem, oluline, et söödaks näppudega, et puljong selle seest kaotsi ei läheks jne), kõrvale kohalik vein. Kõht täis, pererahvas tänatud ja bussidesse, edasi jätkus reis arvatavasti kuskil tunnike - ajataju kadus unesegasusse. Mingi hetk bussid peatusid ja kobisime välja. Vaatest väljakule, mida ääristasid müügiputkad, millelaadseid Eestis juba kümme aastat kindlasti näha ei ole olnud, piisas, et olla kindel oleme kohal – Kazbegis, Venemaast eraldas meid vaid mäeahelik. Olin mitmeid pilte sellest keskväljakust näinud eelmise aasta reisiseltskonna piltidel. Pausist sellel väljakul ma suurt aru ei saanud, sest hetk hiljem aeti meid taas bussi. Sõitsime kuskil 500m ja jälle bussist välja. Selgus, et külateed on nii kehvas seisus, et bussid ei ole võimelised meid koos meie pagasiga mäest üles vedama. Mis siis ikka – matk alaku! Õnneks kotid viidi ikkagi bussidega ära. Edasi tuli päris korralik tõus läbi küla alpimajakese juurde, millest sai meie peatuspaik ja igatsetud koht mägedes olles (sest seal sai voodis magada). Tänavate halb seisukord ei olnud liialdus. Selliseid teid olen ma ehk kohaned mahajäetud ja lagunenud sõjaväeosades, aga mitte mujal. Võib ette kujutada, et kunagi oli seal isegi asfalt, aga see oli väga, väga ammu. Nende arhitektuuri ei oskagi kohe kommenteerida – segane, lagunev, hõre. Mis silma hakkasid olid pitskaunistusega vihmaveetorud, kaunistustega väravad jms pisikesed detailid, samas kui majad oli lagunemas, aknad kinni löödud papiga vms. Oli ka erandeid. Saan aru, et kultuur on teine, aga väike korraarmastus või ilumeel oleks kindlasti seal tore vheldus. Samas usun, et nemad on ise õnnelikud ka nii, mis seal minul vinguda, oligi eksootilisem. Külapildi suureks ilmestajaks on ka tõsine naturaalmajandus – emised, koos põrsakarjaga, lehmad, kanad – kõik elavad tänaval st neil on küll ka laudad ja koduaiad, aga neid ei ahistata sellega, et nad seal kinni peaks olema, kogu küla on nende päralt – tõsine stressivaba liha tuleb sealt.
Elamustest tulvil jõudsime alpimajja (1800m), kui minu kujutluses oli kesk-euroopas tavaline palkehitisest alpimaja, siis meid ootas kividest laotud maja, mis oli üks arhitektuuriime kindlasti selle küla taustal. Tegelikult ei asunud mägimaja mitte Kazbegi vaid Gergeti külas. Tegemist oli lihtsalt kahe kõrvuti asuva külaga. Suurim rõõm sel hetkel oli jällegi voodi üle, viimasest ärkamisest oli möödas üle 30 tunni. Paraku oli üleväsimus nii suur, et und ei tulnudki. Mis muud kui mäest alla külaga täiendavat tutvust tegema. Imelised nähtused, mis seal tabasid olid nt kohalik prügimajandus – kogu prügi jõkke, muud majandust ei olnudki. Jõeääred olidki prügimäeks. Põhiline sõiduvahend on seal Niva, ei imesta, see masin vähemalt on võimeline sellistel teedel „komberdama". Putkadest juba kirjutasin, poed on sama toredad ja „vanaaegsed" meie mõistes.
Reisi alguse tervisehädadena saaks loetleda – Eestis pissipeatusel võssa joostes välja väänatud pahkluu, mis Thbilisi lennujaamas valu vaigistava salviga sai enam vähem korda ning mõlema talla all villid, all külas käimisest – hea algus.

Edasine plaan nägi ette viite päeva mägipiirkonnas, Juta küla lähedal, harjutamiseks ja aklimatiseerumiseks.

Matkaharjutus (12.07)

Hommikul asju pakkides õnnestus meil üsna korralikud kotitäied ebavajalikke asju leida, mis sai targu kõik alpimajja jäetud. Matk algas rõõmustavalt – kottidega tuli marssida ainult alla külla, edasi jätkus retk bussides. Bussisõit kujunes kuidagi väga pikaks läbides erinevaid külasid, tehes peatusi vaatamisväärsuste (meie jaoks vaatamisväärsused, usun, et kohalikele mitte) juures, kaubeldes hobuseid jne. Sõit läks enamuse ajast ülesmäge, vahepeal oli päris kõhe, kui teeperv sügavikku kadus, aga tuli usaldada kohalikku juhti. Lõpp-peatuseks oli mägiküla, kus algas ootamine – ootasime järgi mõni küla tagasi kaubeldud hobusega poissi, kes pidi meie ühisvarustuse laagripaika viima. Aeg muudkui läks, aga poissi ei kusagil. Lõpuks kui üks bussitäis fotoaparaatidega Jaapani botaanikuid saabus, kelle juht teatas, et teel ei olnud ühtegi hobusega poissi, loobuti ootamast. Transpordiks kaubeldi kohalik külamees, kes oli kogu aeg meie juures saginud ja koos oma eidega hobuse selga jahukotte tarinud. Osa ühisvarustusest sai teele ja teine osa jäi Mišaga (üks meie kohalikke reisijuhte) maha teist hobust ootama. Nii tuligi kott selga ajada ja lõpuks algas matkamine. Tee läks alguses üsna pikalt otse kõrgusesse. Kuna jäime teistest millegi pärast natukene maha, siis tahtsin neile kiiresti järgi jõuda, aga see oli viga. Üsna kiiresti olin olukorras, kus suutsin vaid lõõtsutada ja iga järgmine samm tegi asja hullemaks. Sellel hetkel tabas mind mõte, et kui see mägimatkamine selline ongi, siis olen mina küll valmis järgnevad kaks nädalat kasvõi üksi all külas veetma. Aga Priidu seletusi kuulates hakkasin astuma hästi vaikselt, see oli nii raske, leppida sellega, et pean nagu tigu liikuma, samas tegi see olukorda kergemaks. Sain vaikselt hingamise tagasi ja juba suutsin teha enam kui kaks sammu järjest. Kui hingamine sai enam vähem korda, siis hakkas kott piinama. Ma ei olnud ikka osanud seda korralikult reguleerida ja see ei püsinud puusadel, tekitades seljale ja õlgadele valu. Õnneks sai Jaani abiga seda natukene paremaks kohendatud. Ometigi oli mul mahti natukene ringi vaadata, ümbrus oli imeline, isegi hoolimata sellest, et iga künka taga oli küngas ja mäe taga mägi. Oli palju lilli ja rohelust täis lagendikke, loomi, mägijõgesid.
Järjekordse pausi ajal nägime vastu tulevat hobust, see oli märk sellest, et laager ei ole väga kaugel. Samas tuli ka selja tagant hobune meie alla jäänud ühisvarustusega. Kui hakkasin oma kotti uuesti selga tirima teatas hobust juhtiv vana, et ta läheb nii kui nii sama teed, et ta tassib ise mu kotti. Natuke imelik oli, aga kuna kott oli tõesti raske ja ta seda juba kangesti sikutas, siis ma väga vastu ei vaielnud. Jäi mulje, et mu koorem ei olnud ka taadile kerge kanda, sest mõne aja möödudes ta istus juba kivile puhkama. Väitis küll, et hobune vajab puhkust, aga mine sa tea. Igatahes palusin Priidul küsida, et ega tal raske ole, olles valmis oma kotti ikka ise kandma. Aga taat teatas, et ta võiks mind ka õlale võtta. Mis seal siis ikka, sellised on Gruusia taadid. Natuke veel minna, paar jõeületust ja paistiski „tõotatud maa”, kõrgust oli siin u 2400m. Kaks kohalike laagrit oli juba ees ootamas, meie oma sai kolmandaks. Koht oli väga ilus, mägede keskel, kosega mägijõgi jooksis kõrvalt mööda. Lauskmaal elavale inimesele tõeline nauding. Peale mõningat asjatamist – telkide püstitamist, pakkimist, läksid osad grupist lähedalasuvatele kaljurahnudele ronimist harjutama, meie (mina, Priit, Meeri, Linda, Liina) läksime vaatama, mis meile lähima künka tagant paistab. Aga ega see olnudki suur üllatus, kui künka tagant paistis jälle küngas. Nautisin seda väikest jalutuskäiku, sest tundsin, et jaksan mäes tõusta, käia. See tekitas väikest lootust, et ehk asi ei olegi nii lootusetu. Peale seda kõmpimist oligi käes õhtusöögi aeg ja telki pugemine. Mahtusime neljakesi üsna edukalt ära. Kõik koos just toimetama ei mahuks, aga kaks ja kaks korraga oli juba enam vähem, ükshaaval veel parem. Maaliline mägijõe kosk muutus öösel tõeliseks nuhtluseks mühisedes nii kõvasti, et uni oli terve öö segatud.

Muhhadze (13.07)

Hoolimata kose ja naaberlaagri öökino poolt põhjustatud üleelamistest oli hommik siiski virge. Hommikusöögile järgnes seltskonna jagamine kaheks - kogenud matkajad ja algajad. Algajate päev nägi ette jalutuskäiku Muhhadze mäe tippu (u 3100m). Tipp paistis kenasti laagrisse ära tekitades küsimusi, kuidas on üldse võimalik nii kõrge mäe tippu ronida, selle avastamisest saigi järgneva päeva sisu. Varustusena oli vaja kaasa võta vaid kepid ja muu enda tarbeks vajalik. Kuna asju oli vähe, siis võtsime kahepeale ühe koti ja minu kanda jäid ülesse teel fotokad. Algus liikus kogu seltskond koos. Tempo oli normaalne ja taaskord tundsin, et ma ikkagi suudan liikuda. Tuli ette raskemaid hetki ja ka hingeldamist, aga ei midagi võrreldavat eelmise päeva üleelamistega. Iga pikem peatus tähendas kaasa võetud mobiilidega levi otsimist, et kodustele oma käekäigu kohta märku anda. Meie tippu viis teekond mööda mäeharja, mis oli päris põnev kogemus, liiga sügavalt ei saanud süveneda mõttesse, et mis juhtub siis kui ma vääratan - mõlemal pool olid suht järsud nõlvad. Nii oligi kogu tegevus käimisele keskendunud. Tipp saabus üllatavalt. Avanev vaade tegi taas kogu üleskõmpimise vaeva olematuks. Lihtsalt istu ja imetle, mida loodus võib pakkuda. Eemalt pilvest paistis ka meie põhieesmärk - Kazbek, üleni lumine ja pilvedes. Tipu tegevus oli tavapärane, tipukirjale nimed alla, pildistamine, väike kosutus suitsuvorsti näol ja algaski teekond alla. Alla minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Astumine põrutas jalgu päris kõvasti ja tuli pidevalt otsida väiksemat languse nurka, et põlvi säästa. Laagrisse jõudmine on õnnis tunne:), teadmine, et selle päeva "töö" on tehtud. Kehas on rammestus ja väike väsimus, kuid samas suur rahulolu. Pealelõunal saime vihma, mis tähendas vihmakeebi testimist - toimis väga hästi. Ööseks keerasime mõlemad Priiduga kõrva vatitropid, et loodusimedest segamatult magada. Öö oli oluliselt rahulikum.

Mägironimine (14.07)

Äratus oli kell 7, liikuma pidime hakkama 8st. Usinamad sh meie olid joogid jms teekonnaks vajaliku eelmisel õhtul valmis teinud, kuid sellest hoolimata saime liikuma natuke enne 9. Plaan nägi ette kõik koos ühe korraliku tipu vallutamist:). Eelnevalt oli toimunud inimeste jagamine viieks köiskonnaks. Igat köiskonda juhtis mees ning koosnes mõnest algajast, mõnest kogenust. Meie nö juht oli Priit, kogenuteks Eva ja Triin ning algajaks siis mina. Plaan oli liikuda kogu tee köiskondade kaupa. Kuna kirka kotis suht eluohtlikult mu kukalt sihtis, siis sai seda Matsi abiga paremini sätitud, mis omakorda tähendas liikuma hakkamise hetke mahamagamist ja nõudis mõned meetrid jooksmist, et oma kohale jõuda. Naljakas oli peale sellist lühikest sörki lõõtsutada ja ähkida. Esimene etapp kujuneski suuremalt osalt pausi ootamiseks. Teekond oli nii kivine, lumine kui ka moreenine. Kõik see nõudis oluliselt suuremat tähelepanu. Kuna seltskond oli üsna pikaks veninud, siis eesminejate hooletus võis põhjustada järele tulijatele kivisadu. Meie laagrikoer ei jäänud taas maha, eile oli ta koos meiega Muhhadze tipus, öö magas meie telgi kõrval ja täna oli taas rivis. Oma suure sooviga kogu seltskonda valvata, edasi tagasi siiberdades, põhjustas ta päris korralikku kivide sadu. Kui olime mööda kive, lund ja moreeni päris korralikult edasi liikunud algas ronimise etapp. Esimese hooga võttis sõnatuks, et kuidas ometi peaksin ma siit edasi saama. Samas kõik eesminejad said hakkama, mis muud mulgi üle jäi. Kokkuvõttes ei olnudki see üldse hirmus, kogu asja võti oli keskendumises ja kontrollimises, et käe ja jala all olevad nukid on ikka piisavalt kindlalt kinni, et mind kanda. Samas mida kõrgemale tõusime, seda ebakindlamaks läks tunne. Kivid oli lahtised ja pudenesid, nii mõnigi kord jäin nõutult seisma leidmata kohta käele või jalale. Samas tahtejõud viis siiski edasi, ka teadmine, et komistamine või loobumine ei ole mingid võimalused. Ainus võimalus oli edasi liikuda. Kui Muhhadzele minekul olin harjal kõndimist kõhedaks pidanud, siis antud hetkega ei olnud see võrreldav, siin tuli mõttelendu veel enam ohjeldada, et mitte liigselt mõelda, mis siis kui .... Lõpuks tekkis vaatevälja ka eesmärgiks olev tipp. Samas hakkasid kogunema pilved, mis muutusid järjest süngemaks tuues kaasa vihma. Kükitasime mäeharjal ja ootasime. Kohaliku matkajuhi seisukoht oli, et ootame 5 minutit ja vaatame, mis ilm teeb. Kuna need 5 minutit ilma suhtes muutusi ei toonud, otsustati alla mineku kasuks. Inimesed olid selleks hetkeks jõudnud erinevatele tasanditele. Meie saavutatud kõrgus oli umbes 3150m. Hakati paigaldama alla laskumiseks köisi. See kõik võttis aega, samas vihma kallas. Olin täiesti läbimärg ja külmetasin. Vihma ja rahet sadas vaheldumisi, mul oli nii külm, et värisesin täiesti. Ei kujutanud hästi ette kuidas need värisevad ihuliikmed mind mäest alla kannavad. Pilved liikusid ümber ringi suure kiirusega, mingi hetk olime nii pilve sees, et ei näinud ümbrust, oli vaid teadmine, et oleme kitsal harjal ja pilves on vaid tühjus. Lõpuks olid köied paigas ja algas laskumine. Kuna kõik oli vihmast libe ja laskumine põhjustas kivide varingut, toimus laskumine üks inimene korraga. Kõigepealt all olevad inimesed, seejärel meie ja siis järgmisele tasandile jõudnud. Kui alguses tundus alla minek hirmutav, siis lõpuks kui minu kord saabus, oli tahe alla saada nii suur, et hirmust ei olnud jälgegi. Kaks laskumist kaheksaga möödusid viperusteta ning peagi olin all ootajate juures. Aga tulijaid oli veel, mis tähendas taas ootamist. Aga kindlal maal seistes oli see hoopis teine asi. Kui seltskond koos, algas laskumine. Kõige kergem oli laskuda mööda moreeni, sellel on omad ohud, kuid jalgu põrutas kõige vähem. Järgnes pikem laskumine lumel. Algul oli see päris lõbus, sai liugu lastud ja tagumikulgi liigutud, aga kokkuvõttes on lumel laskumine keerulisem ja väga jalgu koormav. Ometi oli ilm selgemaks läinud, päikegi näitas end ning lõpuks paistis laager - õnnis tunne taas:). Laagrisse jõudes tundsin väsimust ja oleks tahtnud vaid pikali olla, aga kuna mu villid kannal ei paranenud üldse, tuli neid ravima hakata. Ise peale plaastri ma midagi kaasa võtta ei mõistnud, lootsin oma uhketele saabastele ja spetsiaalsokkidele, õnneks Valdo nii naiivne ei olnud ja sain abi tema apteegist. Õhtusöök lõppes vihmaga, mida jätkus kogu ööks.

Vihm (15.07)

On hommik ja vihma sajab ikka. Oleme sõna otseses mõttes täiesti pilves. Hetkeks nägime päikest ja tekkis juba lootus, aga järgmine hetk hajus see lootus uude pilve. Peale poolepäevast olesklemist otsustati siiski väike jalutuskäik ette võtta. Kes soovis, võis laagrisse jääda. Esimene liikuma hakkamise katse luhtus taas sadama hakanud vihma tõttu. Teine katse oli edukam, aga oma teekonnal saime vihma üsna rohkelt. Jalutuskäigule eelnes vaidlus kas kasulikum on taastuda jalutades ning hoides jalgu tegevuses või võttes mõõdukaid kõrgusi nt tõusta Muhhadze tippu. Seisukohad olid erinevad, aga lõppes sellega, et kõik läksid jalutama. Jalutuskäik oli meeldivalt jõukohane. Mingi hetk tekkis Davidil idee võtta siiski ka üks tipp, mis ühtedes rõõmu, teistes mitte just vaimustust tekitas, kuna algne eesmärk oli ikkagi jalutuskäik, kuhu osad isegi jooki kaasa ei võtnud. Ilmastikuolud välistasid siiski lõpuks tippu minemise. Selle asemel turnisime väikese künka otsa, mille Linda ristis Architaks (oma tulevase tütre järgi). Laagripaigas pakkusid meile meelelahutust naaberlaagris elavad, arvatavasti kohalikud, noormehed, keda tundus, et oli seal hoitud juba pikka aega. Kuidas muidu seletada asjaolu, et nad suurt sõjakisa tehes üksteist matkakeppidega loopisid, karjakaupa röökides ringi tormasid ja kui üks õnnetu pull nende laagrisse sattus, siis seda kaigastega taga ajasid. Ning kõike seda saatis pidev kisa. Vahepalana rivistasid nad end kivi otsa ja lasid valjuhäälse rivilaulu kuuldele. Õhtu oli nagu ikka - söök ja magama.

Esimese laagri lõpp (16.07)

Täna oli meie kord toimkonnas olla, mis tähendas tõusmist kell kuus. Vesi keema, Valdolt pudrumaterjal jne. Tõusmine oli üllatavalt kerge, küllap on see tingitud asjaolust, et magamaminek on nihkunud ka üsnavarasele kellaajale siin olles. Valisime toimkonnas olemiseks justselle päeva, kuna täna oli plaan tagasi pöörduda Kazbegi ja õhtusööki ei pea tegema priimusel vaid luksuslikult köögis. Pudru tuli väljapäris hea ja kõrvale hammustamiseks oli lai valik asju, kuna lahkuvad inimesed jätsid oma jäägid ka meile, et tagasi suundumisel kott kergem oleks.Söök söödud, asjad kokku ja tagasiteele. Ilm ei olnud endiselt paremaks muutunud, ikka ümbritses meid udu ja sadas vihma. Kuigi enne reisile minekut olin hirmuga mõelnud sellisele olukorrale, et vihma sajab, varju saab minna vaid telki, kõik on märg ja niiske, siis tegelikkuses ei olnud see üldse nii hirmus. Õnneks jagus ka kuivi ja sooje riideid, kuigi suurem osa riideid olid selleks hetkeks juba märjad ja kuivatamise võimalus puudus st oli, aga asjad lihtsalt ei kuivanud.Tee alla külla läks suhteliselt kiiresti, tee oli juba tuttav. Nii mõnegi koha peal tekkisid külmavärinad, kui meenutasin seda enesetunnet, mis mul oli mõned päevad tagasi, kui seda teed vastassuunas rühkisin. Õnneks täna see raskus ei kordunud. Kuna kohalikel oli sel päeval mingi suur usupüha, siis kahe bussi asemel meil külas vastas vaid üks buss. Toimkonnas olek tagas meile võimaluse saada kohe bussiga külla, kuna pidime minema toiduvarusid täiendama. Kõikide kotid laoti bussi ja kaasa said veel lisaks Valdole ka viis tüdrukut. Ülejäänutel tuli paraku teed jätkata jalgsi, kuni sama buss meid ära viib ja neile siis järgi jõuab. Mägitee oli endiselt päris hirmutav, eriti sellistes vihmastes oludes, kus nii mõneski kohas oli teeperv ära uhutud ja paistis vaid sügavik. Usupühade tähtsus jõudis reaalselt meieni, kui jõudsime külla ning tee mägionni oli ummistatud autodega. Küla kohal kõrgus kirik, kuhu nüüd massid liikusid. Kitsad ja auklikud tänavad olid igatpidi autosid ja busse ning sagivaidinimesi täis, nende sekka ka mõned sead. Ega meil muud valikut olnudki, kui bussist välja kolida ja teed jalgsi jätkata. Õnneks leiti võimalus tõsta kõik teiste kotid ühte poodi selleks ajaks, kui me oma asjad mägionni ära tassime. Antud pood oli taas omaette vaatamisväärsus, tegemist oli halli laoruumi meenutava ruumiga, kus elektrit vist ammu juba ei olnud. Laes rippusid küll üksikud juhtmed, aga ned ei viinud kuhugi. Seina ääres olid riiulid, millel kaupa eriti ei olnud. WC-paberist suutis meie väike seltskond poe tühjaks osta. Kotid selga ja astuma. Vihm oli muutnud tänavad tõelisteks mülgasteks, lisaks sopale oli tänav täis läga, mis majapidamiste lautadest ja seaaedikutest nüüd kõik tänavale voolas. Valikut ei olnud ja tuli sellest läbi sammuda, õnneks olid jalas head saapad ja sääred kaitstud bahhillidega. Kui oma kotid seljast ära saime, tuli kohe alla tagasi suunduda ja teiste omad ka ära tuua. Poe juures ootas meid tabalukustatud uks. Selle avanemist oodates, nägime kuidas kohale saabus kriminaalpolitsei, kelle eesmärk oli arvatavasti liikluse korralagedust likvideerida. Midagi nad vist tegid, aga mingit muutust selles segaduses ei järgnenud. Valdo oli läinud Zurabi juurde abi otsima ja tuli tagasi teadmisega, et poeomanikust memme leiab kõrvalaasuva kollase värava tagant. Kuna kõik vähegi kollast väravatmeenutavad väravad olid lukus või ei viinud kellegi majapidamisse, siis tuli ikkagi Zurabi kohale kutsuda, kes kohale jõudes astus sisse rohelisest väravast ja hetk hiljem oli võtmega memm ka kohal. Et mitte rohkem edasi-tagasi käia, said kõik lisaks kellegi seljakotile kandaka telgi. Olin oma kandamiga nii suureks muutunud, et autode vahelt enam läbi ei mahtunud (endiselt olid ummikud). Õnneks tuli appi üks kohalik taat, kes mul ees käis ja autodel peegleid vastu külgi keeras, et ma kuidagigi mööda mahuks. Asjade, mäest ülesse tassimise raskusest ei hakka pikalt heietama - see oli raske ja jõuetuks tegev. Vahepeal oli selgunud võimalus, all Kazbegi küla hotellis, 3lari (21eek) eest dušši alla saada. Võimalus oli äärmiselt ahvatlev, aga kuna meid ootas nii kui nii ees rännaks alla külla, toidupoolist shoppama, siis otsustasin sellest käigust loobuda. Lootsin, et ajab mägimaja võimalustega läbi. Ja ajaski. Vesi suurte pottidega keema, pesukausiks haudepott, kraanist külma vett juurde ja asi toimis. Pesemiseks tekkis lausa pikk järjekord ja suur pesemise tahe viis selleni, et kui olin keema pannud kannuga teevee ja mõneks ajaks pliidist eemale länud, siis tagasi tulles ma teevett ei leidnud - keegi oli ka selle pesemise tarbeks ära võtnud. Ülemises magamistoas sai harjutada köiekinnitamise oskust, mille tulemusel muutus kogu ruum suureks pesunööride rägastikuks. Köied jooksid ühte ja teist pidi, kõik püüdsid omi asju natukenegi kuivemaks saada, enne uut mäkke minekut. Kuna vihmasadu ei lakanud endiselt, otsustasime enne poetiirule minemist teha kisselli ja oodata ilma paranemist. Paraku seda ei juhtunud, mis muud, kui keebid selga ja teele. Vaja oli uskumatul tpalju asju, taiplikkust seljakotti kaasa võtta meil muidugi ei olnud. Õnneks Valdol oli. Külas oli lisaks nostalgilisele putkamajandusele igas teises majas pood. Poodide sisemus meenutas ehk natuke meil veel säilinud keldripoode, samas oli ka suuri pooltühje saale, kus külmletid oma tegeliku otstarbe olid ammu minetanud ja nüüd pesupulbri jms eksponeerimiseks kasutusel oli. Samas oli kõik vajalik olemas, isegi kui see tähendas seda, et kolme purgi moosi saamiseks tuli seda osta kahest poest - ei peeta otstarbekaks vist suuri laovarusidhoida:). Tore oli ka see, et kui midagi küsisid ja müüjal seda pakkuda ei olnud, siis soovitas ta minna kõrval asuvasse poodi, et seal peaks olema. Poeskäigule järgnes taas paratamatult mäest üles mägimajani ronimine, mis oli juba kolmas kord sel päeval. Minu õnn oli see hetkolla naine ja kanda oma kahte kilekotti, kui kolm kaasasolnud meest kolme peale Valdo seljakotti püüdsid taarudes mäest üles tarida. Aga kõik see pingutus oli seda väärt, kui peale mitmepäevast pudrust jms toitumist, said keedetud värsked kartulid, valmistatud suur hulk värsket salatit ja kõrvale veel muna-viinerirooga - selle söömine (ja tegelikult ka valmistamine) oli nauding omaette. Sooja saamiseks tehti kaminasse tuld. Kuna Gruusia ei ole puidu poolest rikas maa, siis kasutati tule tegemiseks Zurabi poolt toodud aiaposte vms puitu. Kamina esine täitus ruttu märgade saabastega ja tuba "aroomiga", mis sellele loomulikult järgnes. Samas tuleb tõdeda, et inimene muutub sellistes oludes hoopis vähem kapriissemaks ja palju olulisem on see, et sul oleks hommikul jalga panna kuivad saapad, kui see, et oli väike ebamugavus mitte just värskest õhust. Õhtuks tõusis nii tugev tuul, et kogu aeg tundus, nagu hakkaks katus kohe pealt ära lendama ja tulenevalt maja loomulikust ventilatsioonist, mis käis läbi seinakivide vaheliste pragude, oli tunne üsna tormine. Aga vahelduseks magada voodis oli hea, oleks kuskil veel wc-pott ka, oleks tunne kuninglik, see kükitamise teema tundub kõige raskemaks hetkel kujunevat st ainus asi, millest ma tõeliselt olen hakanud puudust tundma on wc-pott.

Kazbeki poole teele (17.07)

Hommik algas taas pakkimisega. Eilne ilmaennustus lubas veel ühte vihmast päeva, sealt edasi juba kahte ilusamat päeva, et neid ära kasutada võeti vastu otsus liikuma hakata iga ilmaga. Väljas oli hall, aga vähemalt ei sadanud enam. Kamba peale otsustati võtta üks lisa hobune, kelle kanda sai anda raskema varustuse – telgi, kassid, karabiinid jms, viimasena õnnestus loobuda ka magamiskottidest. Kõik see tegi koti oluliselt kergemaks, aga paraku mitte kergeks. Kell kaheksa liikuma hakkamise plaanist sai taas sujuvalt liikuma hakkamine kell üheksa. Päevaplaan nägi ette tõusmist 1800 meetri pealt 3000-le meetrile, mis tähendas orienteeruvalt kuue tunnist matka. Tee esimene osa kulges läbi võsa, samas üsna järsult kõrgusesse tõustes. Püüdsin kogu aeg keskenduda sellele, et pean astuma vaikselt ja mõõdukalt. Vahepeal oli jaksu, vahepeal jälle mitte. Koti rihm rõhus kõhule ning kuna kõht oli veel üsna täis, siis tekitas see üsna rõveda enesetunde. Edasi oli selline laugem etapp, mis peagi tõusuks muutus. Mingi hetk tundsin kuidas jaks lõppeb ja ma ei jaksa edasi sammugi astuda – kott rõhus ja iiveldas, olemine oli nii abitu, et maha istudes pidin palju vaeva nägema, et mitte lapse kombel nutma hakata. Aga kuna tee viis siiski vaid edasi, tuli end kokku võtta ja edasi liikuda. Priit oli taas abiks, astudes mul ees ning sundides mõõdukale tempole. Lõpuks ometi paistis eemalt laagripaik. Veel üks langus orgu, taas tõus, langus jõeni, jõeületus ja kohal. Hommikul arvati, et jõevool ja veetase võivad nii kiired olla, et jõgi tuleb hobuste seljas ületada. Seda siiski vaja ei olnud, saime kohalike meeste abiga kivilt kivile hüpates omal jalal jõest üle. Laagripaigas (2900m) oli juba mitu erinevat seltskonda ees sh vene rahvusest seltskond Eestist.
Olin nii väsinud, et tavapärast rahulolu, mis laagrisse jõudmisega kaasneb, ma sel päeval ei tundnud. Suurim soov oli vaid paigal istuda ja ennast mitte liigutada. Tundsin väikest peavalu ja iiveldust. Laagriplatsil nägime ka koera, kellest olime juba Eestis imelugusid kuulnud, et olla koer Kazbeki tipus käinud, päevi jäälõhes veetnud ja peale sealt päästmist oma päästjat (Zurabit) vihkama hakanud, arvates, et just too tema sinna lõhesse ajas. Ausalt öeldes minus see koer erilist sümpaatiat ei tekitanud, jättis teine sellise laisa peni mulje, kes suvatses pead tõsta vaid siis kui talle midagi söödavat pakkuda. Asi võis olla ka selles, et meie eelmise laagripaiga koer oli minu sümpaatia jäägitult endale saanud. Peale telgi püsti panemist ja tassitäit teed ronisin magamiskotti ja lihtsalt olin. Soov edasi liikuda on suur, samas on ka hirm raskuse ees, mida teel tundsin. Edasised päevateekonnad peaks olema ajaliselt lühemad, kuid ei pruugi olla kergemad, samas läheb ka järjest külmemaks. Parim koht on hetkel telk ja armsaim asi magamiskott ning asendamatu on hetkel võimalus kalli inimese kaissu pugeda. Hommiku toob uue päeva, näeb, mis see kaasa toob.

Meteojaama (18.07)

Öö oli rahulik. Otseselt peavalu ei olnud, aga sees keeras natuke. Tundsin, et hommikusöögiks olevat putru ei suuda ma kuidagi alla saada, sama tunde tekitas suitsuvorst. Püüdsin endale sisendada, et pean sööma, vajan igat energiaallikat, mis vähegi võimalik. Hommikusöögi ajal otsustati, et mind, Kairitit, keda oli paar päeva nõrkus kiusanud, ja Kristiinat jäetakse laagrisse kosuma ning Jaani meid turvama. Ülejäänud inimeste vahel jagati ära laagri üldvarustus, et see järgmisesse laagripaika viia. Nii mõnigi suutis kaasa pakkida kogu oma varustuse ja lisaks üldvarustuse, neil oli võimalus jääda kohe ülesse. Teised jätsid osa isiklikust varustusest alla, et sellele hiljem järgi tulla. Aegajalt näitas ennast soe päike, kuid enamuse ajast oli siiski hall ja pilvine. Päevitamisest ei oleks suurt midagi välja tulnud, nii veetsime aega telgis lugedes ja lobisedes. Teistest maha jäämine oli kergendus – vajasin seda puhkust. Kui vedelemisest sai isu täis, siis oli võimalus prügi matta, küngastelt levi otsida (edutult). Mingi hetk vajus meie ümber tohutu udu, nii et nähtavust ei olnud mõne meetri ulatuseski. Hakkasid tekkima mõtted kas teised ikka naasevad alla sellise uduga. Loendasime juba alla jäänud varustust ja jõudsime veendumusele, et meie saaksime hakkama küll. Kuna aeg oli juba nii kaugel, et teised oleks pidanud naasma, otsustas Jaan neile vastu minna ning oligi tema ka kadunud. Lootuses, et teised ikka tulevad keetsime vett, mis peagi jahtus. Nosisime juustu ja naersime, et meil on nagu kümne neegri lugu, kus rahvast hakkab järjest kaduma. Lõpuks siiski ilmusid udust tuttavad kujud. Väike eine, asjad kokku ja liikuma. Tervis oli päris hea, raskemad asjad said küll Priidule ja Meerile antud. Jaksasin kenasti teiste tempos püsida. Peagi jõudsime liustikuni ja oli esmakordne võimalus kasse kasutada. Mina olin alati kujutanud liustikku kui valget jäist pinnast, tegelikkuses oli kõik must ja määrdunud. Algul oli kassidel kõndimine võõras ja liustikul tõus väga järsk, aga need hirmud möödusid ruttu, asi ei olnud üldse keeruline. Liustikul astumine tundus lõputu ja üksluine. Päästev oli kellegi teade, et meteojaam paistab. Ja paistiski, aga oli väga kõrgel. Edasi ootas meid järsk tõusmine mööda moreeni. Raske oli, samas tegi liikumise kergemaks asjaolu, et eesmärk oli pidevalt silme ees – sa nägid reaalselt, kuidas kogu aeg lõpp läheneb. Ilm oli meteoski suhteliselt pilvine. Kõrgust oli umbes 3600m ja mäehaiguse ilminguid ei tundnud. Poolepäevane puhkus oli positiivselt mõjunud.

19.07

Hommikul äratas mind päikene. Olles mitmeid päevi veetnud vihmas, udus ja pilves, tekitas päikese nägemine tohutut energiat. Telgist välja ronides avanes vaade, mis tegi kõik eelnevate päevade raskused olematuks. Lumised mäetipud ühel pool, lumeta tipud nii kaugel kui silmad vähegi ulatasid nägema. Mägede vahel allpool meid liikusid pilved, pilt oli nagu unenäos. Hommikusöök ei olnud taas meeldiv, puder võis olla kui tahes hea, aga ma lihtsalt ei suutnud seda süüa. Päevakava nägi ette tõusu aklimatiseerumiseks 4300m peale, kus saab olema meie järgmine laager ja naasmist meteosse. Teekonna algus kulges tõustes mööda moreeni, edasi tunde mööda liustikku köiskkondades liikudes. Õnneks oli mul ainsaks raskuseks, mida kanda, fotokas. Ei olnud just põnevaim matk, aga treening ikka ja vaated olid fantastilised. Kõrgemale tõustes langes ka temperatuur ja puhus päris tugev tuul. Liikudes ei olnud hullu, seistes aga päris jahe. Liustikul oli hädavajalik prille kanda, ümbritsev oli lihtsalt nii ere, et oleks võinud lõppeda silmapõletikuga. Priidul õnnestuski silmad vesistama saada, nii et koos vesistamisega jooksis tal silma ka päikesekreem, ei kadesta seda tunnet, mis tal see hetk olla võis. Õnneks ei tekkinud tal mingit pikemat jama sellest.
Järgmise päeva plaan oli läbida sama teekond, aga koos kolme päeva varustusega.

Lumelaager (20.07)

Kuuest äratus, kiire sebimine, söömine (sundisin end paar suutäit putru alla neelama) ja liikuma, natuke ajakavast maas, aga see oli siin tavaline. Eesmärk oli liikuda üle liustiku enne, kui päike seda liigselt sulatama hakkab. Kott sai väga raske. Tekkis kerge masendus mõttest, et see kõik tuleb ülesse vedada. Astusime väga aeglaselt ja suutsin hingeldamist vältida. Liustikul läks olukord raskemaks. Kott surus järjest enam puusadele ja õlgadele, tekitades valu. Kogu see tundide pikkune teekond oli paras piin ja vahepeal tekkis mõte, et ma ei ole võimeline seda teekonda lõpetama. Lisaks raskusele oli tohutu kuumus ja ere päike, mis paistis nii taevast, kui peegeldus lumelt. Kuna nina oli pidevalt vesine, samas kõrvetas päike ja puhus ka jahe tuul, siis oli nina alune väga hellaks muutunud, nuuskamine tegi valu. Peale mitmeid pause, jõudsime lõpuks laagripaika. Pea valutas natuke, seda sai leevendatud aspiriiniga. Laager muutus üsna suureks, enamus meteos olnud inimesi jõudsid siia. Esimene töö oli telgiplatsi puhastamine lumest st pealmise lume ära kraapimine ja telgi püstitamine. Suurim soov oli pikali visata, kuid mõni vajadus tekitas veel suuremaid soove. Samas ümbritses meid vaid suur lumeväli, ei ühtegi väikest künkakest, ainult tohutud mäed. Nii ma käisingi Priidule peale, et võiks hakata käimlat ehitama. Mõeldud, tehtud – arvestades keskkonda, sai väga kena asi. Ilm oli endiselt palav ja päike kiiskav, prillideta olemine oli võimatu ning silmatilgad olid igati abiks. Telki põgenemine oli silmadele leevenduseks ja nina sai põetada lumekompressiga. Kuniks ma pikutasin oli alanud suuremat sorti telkide kindlustamine lumemüüridega Zurabi eeskujul. Peale õhtusööki asusin teistele appi “kindluse” ehitamisele ümber meie telgi. Üleliigsest energiast just rääkida ei saa, peavalu on mitme aspiriiniga alla surutud, nina pantenooliga tohterdatud, silmatilku silma tilgutatud, magneesiumi ja c-vitamiini võetud ja seda kõike lootuses, et homme hommikul on piisavalt energiat, et kella viiest tipu poole liikuma hakata. Näeb, mis öö toob. Pole kunagi varem lumel ja ka sellisel kõrgusel maganud. Oli vaid teadmine teiste juttudest, et kõrgusega võib kaasneda täielik unetus. Olime magamiskottidesse pugenud, et magama jääda, kui päike lõõskas endiselt. Eelnevatel õhtutel oli päike kadunud suhteliselt vara mõne mäe taha, nüüd aga olime nii kõrgel, et päikesel ei olnud kiiret kaduda. Aspiriinid on käeulatusse pandud. Lootma peab parimat, kuigi ka ülehomne päev on ette nähtud tipuürituseks.

Kulminatsioon (21.07)

Uni oli üllatavalt hea. Ärkasin küll korduvalt, kuna nina valutas ja oleks tahtnud nuusata, kuid suutsin siiski iga kord uuesti uinuda. Ühel hetkel otsustas Priit norskama hakata, nii et pidin teda pidevalt müksama, et vaikust saada. Äratus oli mõni hetk peale nelja. Väljas oli täiesti pime. Pika otsimise peale leidsime üles oma lambid, et oleks kergem toimetada. Õhk väljas oli talviselt karge. Plaanist kell 5 liikuma hakata ei tulnud midagi välja, kell 4.55 ei keenud veel hommikusöögi vesigi. Enesetunne ei olnud väga halb, aga mitte ka hea. Aspiriin oli taas abiks. Varasest ärkamisest või siis kõrgusest tundsin iiveldust. Oma pudru ma süüa ei suutnudki, hoolimata teadmisest kui väga ma seda vajan. Kaerakookigi suutsin võtta vaid paar ampsu – lihtsalt ei suutnud midagi alla neelata. Õnneks ei pidanud ma kotti kaasa võtma, vaja oli piisavalt vähe asju, et võtta üks kott. Mulle jäi taas fotokas kanda. Esimene tõus oli juba päris raske, iiveldus tugevnes ja kaalusin mitu korda tagasi pöördumise võimalust. Rahvast oli tipu poole liikumas üsna palju. Lätlased olid tulnud otse meteost, ei kujuta ette, mis kell nad sel hommikul liikuma hakkasid. Peale nende oli 3-4 erinevat gruppi veel. Varbad ja näpud külmetasid natukene, muidu oli soe, taamalt paistis juba ka päikene. Peale mõningat kõmpimist lumekoorikul, saime korralduse kassid alla panna. Kuna oli valitud astuda oma rada ja mitte teiste poolt ette tehtud jälgi, oli liikumine väga aeglande. Zurabi astus ees ja tagus jälgi sisse. Kuulsin teiste nurinat aeglase tempo üle, samas mulle see sobis, tekkis lootus, et sellise tempoga võin minagi tippu jõuda, kuigi sel hetkel oli tipp veel väga kaugel, kuid samas silmapiiril. Tee oli pikk ja pidev võitlus iiveldusega. Vahepeal oli tõusunurk üsna järsk ja kassi nina tuli kõvasti lumme lüüa, et leida korralikku toetuspinda edasi astumiseks. Eemalt nägime Elbruse tippu, hiljem selgus, et umbes samal ajal jõudsid minu kaks töökaaslast Elbruse tippu. Neid me küll eemalt ei näinud:). Lõpuks jõudsime sadulale. Väike kehakinnitus ja edasi liikusime seongutes. Kui enamuse aja oli paistnud päike, siis sadulale jõudmise hetkeks oli meie ümber korralik pilvisus. Pilvest ei paistnud sel hetkel enam ka tippu. Tõus edasi oli järsk, pidevalt oli lootus, et järgmise nõlva taga on lõpp, aga see oli asjatu, iga nõlva tagant paistis järgmine nõlv, millele tuli ronida. Teekond läks edasi päris sügavas lumes ja astumise tegi raskeks läbivajunud astmed. Mingi hetk hakkas ülevalt laskuvaid inimesi vastu tulema. Lätlased olid tipus käinud ja suundusid alla. Rõõmsalt hüüdsid nad meile, et ainult 20 minutit on veel minna ja mina naiivne olin lootnud, et lõpp on käes. Samas läks see ruttu, tempo oli küll endiselt väga aeglane, iga paari sammu tagant tuli oodata, et ees minejad edasi liiguksid. Ja olimegi tipus. Kui aus olla, siis mingit rõõmu ma selle üle ei tundnud. Sel hetkel suutsin mõelda vaid sellele, et me ometi hakkaks alla minema. Tipus oli rahvast palju, pilvisuse tõttu nähtavust ei olnud ja puhus päris tugev tuul. Kõige turvalisem tundus lihtsalt paigal istuda ja oodata. Tipus tegeldi hetke jäädvustamisega, hetkeks lasid pilved näha ka natuke avaramat vaadet. Alla mineku teekonna esimene järsk laskumine läks suuremas osas tagumikul, püüdsin küll mööda astmeid astuda, kuid pehme lumi vajus ja jalad sõitsid alt ära. Samas oli ka köis nii pingul, et kui ees mineval Priidul sama moodi jalad alt ära vajusid, tõmbas ta hooga kaasa ka mind. Ühesõnaga kogu see asi oli üks paras ukerdamine. Kogu tee võitlesin iiveldusega, olgu selle põhjuseks siis mägihaigus või asjaolu, et ma polnud suutnud mitu päeva korralikult süüa. Aga nagu ikka – lõpuks paistis laager. Esimesena tuli laagris vastu Valdo, kes suuskadel oli üsna kiiresti alla saanud. Kallistused, õnnitlused ja tohutu soov saada pikali. Jumalik tunne, kui see lõpuks õnnestus, isegi iiveldus, mis mind kogu hommikupooliku oli saatnud, andis järele. Tehti otsus, et peale lühikest pausi laskutakse meteosse, kuna kõik jõudsid tippu, siis ei olnud lisapäeva vaja ja all pool oli vähem ilmastikuoludest tingitud ohte. Teadmine, et suurim pingutus oli nüüdseks selja taga, andis jõudu ning teekond meteosse möödus ruttu ja ei tundunud üldse raske. Tervis oli taastunud ja vaikselt hakkas tekkima rahulolu. Järgmise päeva osas võeti vastu otsus, et soovijad saavad võtta veel ühe tipu ja minna lähedalasuvale Orzverile, teistele oli see päev puhkamiseks, et pealelõunal koos alla järgmisesse laagrisse liikuda.

Puhkepäev (22.07)

Kuulsin varahommikul Orzverile minejate toimetamist, aga kaasa minekuks ei tekkinud vähimatki soovi, eelmise päeva pingutus oli veel liiga värskelt meeles. Tõelised mäesõbrad olid see kord Alar, Margit, Eva, Jaan, Valdo ja Zurabi, keda see viimane tipp tõmbas. Meie pool päeva mööduski nii sama vedeledes, päikest võttas jne. Vedelemise tulemuseks oli korralik päikesepõletus ja täielik “parmupäevitus”. Orzverilt saabujad olid äärmiselt rahulolevad, tekitades isegi väikest kadedust, samas leppisin sellega, et puhata oli ka hea. Kella kolmest oli plaan alla liikuma hakata. Päikesepaisteline ilm oli selleks ajaks pilviseks muutunud ja vihmgi ei andnud kaua oodata. Kott sai üliraske, tekitades väikest hirmu rännaku ees, aga õnneks oli see asjatu. Teekond oli alla tundus oluliselt lühem kui üles.

Matkamise lõpp (23.07)

Tänane päevateekond pidi meid alla viima. Hommik möödus pakkides ja hobust oodates, kes järelejäänud grupivarustuse pidi alla transportima. Hommikusööki eriti ei olnud, õnneks leidus meil veel „abipakikesi”. Kazbeki taustal sai tehtud viimased grupipildid. Hakkaski vaikselt see teekond lõppema. Kui Zurabi hobusega kohale jõudis, oli vaja neil veel kivi taga viina visata nö suhete tugevdamiseks:). Tundsin, et iga päevaga tuleks justkui jõudu juurde, tänane teekond alla oli kuidagi veel lihtsam. Päikesest põlenud sääred andsid endast päris kõvasti tunda. Aga kui valule mitte mõelda ja keskenduda küngastest alla sebimisele, siis sin valu vahepeal täiesti ära unustada. Enne teekonna lõpetamist käisime ära ka kirikus, mis teele jäi ja mida eelnevalt olime alt külast näinud. Kirik nagu kirik ikka. Hilisem uurimustöö internetis selgitas, et tegemist on Mtatsminda Zamemba, püha Trinity kirikuga, mis olla ehitatud 14 sajandil. Omapärane oli ehk see, et Gruusias ehitatakse kõikidele kirikutele ümber midagi kindluse laadset. Samuti olid vanasti kirikla lähedal vahitornid, mida nüüdki üsna mitmes kohas võis näha, kuigi paljud neist olid lagunemas. Usk nõudis, et kirikusse minev naine peab kandma seelikut. No mägimatkale minnes ei tekkinud ideed, et seelik tuleks kaasa võtta. Õnneks oldi sellega arvestatud ja kiriku ukselt sai iga naine omale musta hõlsti ümber. Huvitav asjaolu on ka see, et kui muidu rahvas sõidab Nivade jms vanemat tüüpi vene autodega, siis kirikuisad sõitsid kiriku treppi ikka uue lääne maasturiga. Peale kirikut oli viimane laskumine läbi võsa ja paistiski meie mägimaja. Õhtuks oli planeeritud suur söömaaeg ehk kokkuvõtete tegemine ja lõpetamine. Enamus oli päevi juba unistanud lambašašlõkist, mida pidi tehtama ja lisaks muidugi muud kohalikud hõrgutised. Priit ja Valdo said Zurabi sugulase ja naisega autoga alla külla, et vajalikku toitu söömaajaks varuda. Naisspool matkaseltskonnast sättis ennast alla hotelli pesema. See oli uskumatu tunne, kui peale nii mitut päeva põhimõtteliselt pesemata avaldub võimalus seista sooja voolava vee all. Pestud, siis ostsime jäätist ja läksime Lindaga külapeale patseerima, et vahelduseks tekiks ka turisti tunne. Kuna me midagi normaalset söögipoolist ei leidnud, siis pöördusime tagasi hotelli, et teistega koos hatšapurisid süüa. Mägimajja tagasi jõudes algasid ettevalmistused õhtusöögiks. Kohale oli toodud 20l „pudel” koduveini. Enamuse suureks kurvastuseks selgus, et šašlõkki ei tule – kõik küla lambad olevat mägedes. Kummaline, aga ju siis ei ole nad sealt kättesaadavad. Suurele hulgale salatile lisaks tegi Zurabi naine henkale ja hatšapurisid. Söömaaeg algas veini ja toostidega. Valdo tegi meile lühikese sissejuhatuse kohalikku lauakombestikku – et küsimata ei või lauast lahkuda, kõige ja kõigi terviseks tuleb juua jne. Zurabi oma seltskonnaga meid kaua ei austanud, kui ta naine teda telefonile kutsus, teatas ta, et läheb korraks, aga tagasi ta enam ei tulnud. Nii said kõik teised tooste öelda, mõne aja möödudes ei olnud vaja kellegil teisel toostide ütlemise pärast muretseda, Priit oli selle 100% enda hooleks võtnud. Nalja ja loba jätkus pikemaks, aga kuna pikk teekond oli teinud oma töö, hakkas rahvas vaikselt laua äärest kaduma, mõni küsis luba hetkeks lahkuda, mõni lasi vaikselt jalga. Sel õhtul uinusingi alt kostvate toostide saatel.

Viimane päev Gruusias ja naasmine koju (24.-25.07)

Täna saab meie reis lõpu. Eelmise öö toostide rohkusest andis märku tühi suur veinianum (see on täpsem nimetus, kui pudel). Imelik oli mõelda, et täna pakib asju viimast korda ja siis järgmine kord oleme juba kodus, et neid lahti pakkida. Pidev asjade pakkimine ja otsimine oli saanud suureks osaks igapäevast. Päevaplaan nägi ette väikeseid ekskursioone ja öist lendu Riiga. Zurabi maja juures pakkisime end bussidesse. Viimased tänusõnad, hüvastijätt ja liikuma. Põhimõtteliselt möödus päev bussis. Kuumus oli üsna tappev vahepeal ja jalad kippusid surema kitsukeses olemises. Kuna nüüd ei olnud sõites und, siis oli mahti ümbrust jälgida ja nii mõnigi koht, mida tulles läbi une sai nähtud, sai nüüd reaalsema pildi. Teele jäi üks kiriku külastus (tegelikult oli tegemist küll Ananuri kloostriga), mis asus imesinise järve kaldal. Virsikute ostmine kohalike virsikute aedade juurest. Nii nagu arbuus maitses Gruusias teisiti, nii oli ka virsikute maitse hoopis parem – vähemalt nii tundus. Pealelõunal jõudsime Gorisse – Stalini sünnilinna. Linnast läbi sõites jäi silma nii mõnigi Stalini kuju. Vahepeal tingis katkine rehv väikese peatuse. Meie eesmärk oli jõuda iidsesse Gruusia pealinna, mis oma olemuselt oli koobaslinn. Peale väikest ekslemist jõudsime kohale. Kokkuvõttes oli see päris huvitav, ei kujutanud ette, et midagi sellist võiks eksisteerida. Paras nali oli kohalik giid, kes rääkides läbisegi vähemalt nelja keelt (tuvastatavad olid inglise, vene, saksa ja prantsuse keelte alged) suutis nii segast juttu ajada, et vähemalt minul enamus kõrvust mööda jooksis. Õnneks sai hiljem inglise keelse materjali, millest ise võis lugeda, et tegemist on Uplistsiche koobaslinnaga, mille algusajaks arvatakse vähemalt kahte milleeniumit enne Kristust. Tagasi Goris tegime kiire peatuse Stalini majamuuseumi juures. Stalini sünnimaja oli ümbritsetud kaitsva ehitisega. Samas oli tohutu suur muuseum ja ilus park, kus rahvas istus ja ilusat õhtut nautis. Tänu Priidule sai sealt üks väheseid reisi suveniire kaasa toodud – seedermänni käbi Stalini majamuuseumi pargist. Priit küsis kohalike arvamust Stalini kohta. See pidavat sõltuma inimese vanusest, on neid, kes mõistavad, et Stalini teod olid kohutavad, samas on neid, kes teda kõigest hoolimata ülistavad. Väljas hakkas hämaraks minema. Ilus oli see maa päikeseloojangu ajal. Siinkohal peaks veel ära mainima hullumeelse liikluse, mis seal kandis oli. Kaherealine tee ei tähenda seal sugugi kahes reas sõitmist ja kannatust kellegi järel sõita ei olnud enamusel. Üks pidev sagimine ja trügimine ning muidugi lisaks igasugu koduloomad (üldjuhul lehmad) keset teed, laskmata end vähimatki ümbritsevast häirida. Järgmisena jõudsime Gruusia eelmisesse pealinna, Mzhetasse, et seal külastada ühte nende kõige tähtsamat kirikut. Võrreldes eelnevalt nähtutega oli see väga suursugune ja väidetavalt peidab endas tükikest Jeesuse surilinast. Kirikust väljudes oli väljas juba päris pime. Oli selge, et suuremat sorti suveniiride shopingut ei tule. Nii otsustatigi pigem sööma minna. See oli ka ikka tundide pikkune ettevõtmine – kuniks sai selgeks kas ja mida ja kust kohast jne saab ja siis nende valmistamine ja lauda kandmine jnejnejne, igatahes kui minu tellitud šašlõk saabus, olin end muudest asjadest nii täis näkitsenud, et ei jaksanud seda enam süüa. Lõpuks olime Thbilisis, hoolimata juba hilisõhtusest ajast oli linn saginat täis. Nii õnnestus meil ühes päris esinduslikus poes sisseostegi teha. Soov oli ikkagi midagi kodustele kaasa tuua. Suureks üllatuseks selgus, et selles poes on üsna vähe gruusia-pärast leida. Kaupa oli laias valikus, aga kõik kusagilt mujalt pärit. Nii ei jäänudki muud üle kui osta juustu ja teed (terve suure teeriiuli kohta oli vaid üks sort kohalikku teed). Magusatootmist sel maal ei pidanud üldse olema. Kummaline! Olles lennujaamas oma asju mitmeid kordi pakkinud, et minimeerida ülekilode teket ja need siis pagasisse ära andnud, tekitasime väikese ringi lennujaama ette, et ära süüa viimane allesjäänud arbuus. Vaatepilt meie toiduringist võis kõrvalseisjatele üsna huvitav olla.
Edasi jätkusid sekeldused turvakontrollist läbi minnes. Kui Riias lennukile minnes ei huvitanud kedagi käsipagasis olevad karabiinid jms "raud", siis Gruusia poolel tunti nende otstarbe vastu suurt huvi. Suurt huvi tunti ka Priidu käsipagasi vastu, millest suureks üllatuseks ilmusid välja telgivaiad. Need olid sinna asjade pakkimise käigus ununenud st jäänud juba esimesel päeval ja hiljem Priit ei kontrollinud, mis tal koti põhjas oli. Tollikontroll oli üsna hämmingus ja püüdis Priidule selgeks teha, et kas ta ikka saab aru, et selliseid asju ei ole lennukis vaja. Priit nõustus, et võib vaiadest loobuda, kuid kuna meie lend pidi lõppema Riias, siis lubati tal vaiad kotti tagasi pakkida. Ju ei tundunud ta vaiadega endale ja teistele ohtlik olevat. Sellega sekeldused ei lõppenud. Lennukisse jõudes selgus, et minu kohal istub üks meesterahvas. Boarding passe kontrollides tuli välja, et meile oligi pandud üks ja sama koht, tee mis tahad. Kutsusime stjuardessi kohale, kes ei osanud olukorra lahendamiseks muud teha, kui palus meil istuda kõrvalvahesse, kuna mees kes istus, keeldus mujale minemast. Oli ette näha, et sellinu suvaline ümberpaigutamine põhjustab edasisi jamasid. Mõne hetke pärast oligi kohal mees, kelle kohal nüüd Priit istus. Temal paluti omakorda mujale istuda ja siis tuli see, kelle kohal tema istus jnejnejne. Meiega õiendati, meie seletasime, et meil paluti sinna istuda jnejnejne. Lõpuks palus stjuardess meil püsti tõusta ja lennuki tagaotsas oodata kuni kõik on istunud. Kui kõik olid istunud teatas, et istuge nüüd sinna kus vaba on. Vabasid kohti oli, aga palusime, et ta ikka juhataks meid ise mõnele kohale, kus saame kõrvuti istuda. Näitas siis kohe viimasele reale, kus istus vaid üks mees, kaks kohta olid vabad. Siis saime kogeda eestlaslikku ligemesearmastust, nimelt osutus too meesterahvas meie kaasmaalaseks, kes meie istumissoovi peale teatas "kurat, kas te ei saa siis mujale istuda, ma tahan siin magada!". See võttis suht sõnatuks, aga Priit teatas, et tema magamise soov meid mitte vähematki ei huvita ja meie sooviksime lennu ajal istuda. Vat selline tore kogemus ja AirBaltic'u teeninduse taseme näide.

Lend ise möödus ruttu, väsimus võttis võimust ja enamuse lennust magasin. Une ajalgi püüdsin end kramplikult Priidu ligi hoida, et mitte mingil juhul sellele kurjale meesterahvale mingit nähvamise võimalust anda. Õnneks möödus kõik rahulikult. Lennujaamas oli hüvastijätt Valdoga, kes kiirustas Tallinna lennukile, et samal päeval uute mäevallutusplaanidega Tallinnast Venemaa poole liikuma hakata .

Buss oli ka peagi kohal, pakkisime end bussi ja liikuma. Eestis ootas meid vihm ja üleüldine hallus. Imeilusa ilmaga eilne päev Gruusias tundus nagu unenägu sel hetkel. Tartusse jäi suurem osa seltskonnast maha, meie tegime toidupausi Tartu kaubamajas. Oi kui hea oli tsiviliseeritult süüa ja kui hea maitses kartul ja kaste. Raske on seletada, millist rahulolu võib pakkuda tualett, kui kaks nädalat on möödunud "kükitades". Just selleks tulebki laskuda nö rohujuuretasandile, et tunda suurt rõõmu kõigest sellest, mis igapäevaelus on nii tavapärane.

Otsustasime Mustamäele sõitmise asemel Pärnu mnt-l maha minna ja takso võtta. Kuna aga mul oli telefonis vaid üks taksofirma, kes sel hetkel ei vastanud ja Priit, nagu sel hetkel selgus, oli oma telefoni kuhugi Gruusia avarustesse jätnud, otsustasime sõita paar peatust bussiga ja ajakirjandusmaja juurest jala minna. Sedasi lõppeski meie matk jalgsimatkaga läbi linna.

Ja olimegi kodus!