Tänane päevateekond pidi meid alla viima. Hommik möödus pakkides ja hobust oodates, kes 
järelejäänud grupivarustuse pidi alla transportima. Hommikusööki eriti ei olnud, õnneks leidus meil veel „abipakikesi”. Kazbeki taustal sai tehtud viimased grupipildid. Hakkaski vaikselt see teekond lõppema. Kui Zurabi hobusega kohale jõudis, oli vaja neil veel kivi taga viina visata nö suhete tugevdamiseks:). Tundsin, et iga päevaga tuleks justkui jõudu juurde, tänane teekond alla oli kuidagi veel lihtsam. Päikesest põlenud sääred andsid endast päris kõvasti tunda. Aga kui valule mitte mõelda ja keskenduda 
küngastest alla sebimisele, siis sin valu vahepeal täiesti ära unustada. Enne teekonna lõpetamist käisime ära ka kirikus, mis teele jäi ja mida eelnevalt olime alt külast näinud. Kirik nagu kirik ikka. Hilisem uurimustöö internetis selgitas, et tegemist on Mtatsminda Zamemba, püha Trinity kirikuga, 
mis olla ehitatud 14 sajandil. Omapärane oli ehk see, et Gruusias ehitatakse kõikidele kirikutele ümber midagi kindluse laadset. Samuti olid vanasti kirikla lähedal vahitornid, mida nüüdki üsna mitmes kohas võis näha, kuigi paljud neist olid lagunemas. Usk nõudis, et kirikusse minev naine peab kandma seelikut. No 
mägimatkale minnes ei tekkinud ideed, et seelik tuleks kaasa võtta. Õnneks oldi sellega arvestatud ja kiriku ukselt sai iga naine omale musta hõlsti ümber. Huvitav asjaolu on ka see, et kui muidu rahvas sõidab Nivade jms vanemat tüüpi vene autodega, siis kirikuisad sõitsid kiriku 
treppi ikka uue lääne maasturiga. Peale kirikut oli viimane laskumine läbi võsa ja paistiski meie mägimaja. Õhtuks oli planeeritud suur söömaaeg ehk kokkuvõtete tegemine ja lõpetamine. Enamus oli päevi juba unistanud lambašašlõkist, mida pidi tehtama ja lisaks muidugi muud kohalikud hõrgutised. Priit ja Valdo said Zurabi sugulase ja naisega autoga alla külla, et vajalikku toitu söömaajaks varuda. Naisspool matkaseltskonnast sättis ennast alla hotelli pesema. See oli uskumatu tunne, kui peale nii mitut päeva põhimõtteliselt pesemata avaldub võimalus seista sooja voolava vee all. Pestud, siis ostsime jäätist ja läksime Lindaga külapeale patseerima, et vahelduseks tekiks ka turisti tunne. Kuna me midagi normaalset söögipoolist ei leidnud, siis pöördusime tagasi hotelli, et teistega koos hatšapurisid süüa. Mägimajja tagasi jõudes algasid ettevalmistused õhtusöögiks. Kohale oli toodud 20l 
„pudel” koduveini. Enamuse suureks kurvastuseks selgus, et šašlõkki ei tule – kõik küla lambad olevat mägedes. Kummaline, aga ju siis ei ole nad sealt kättesaadavad. Suurele hulgale salatile lisaks tegi Zurabi naine henkale ja hatšapurisid. Söömaaeg algas veini ja toostidega. Valdo tegi meile lühikese sissejuhatuse kohalikku lauakombestikku – et küsimata ei või lauast lahkuda, kõige ja kõigi terviseks tuleb juua jne. Zurabi oma seltskonnaga meid kaua ei austanud, kui ta naine teda telefonile kutsus, teatas ta, et läheb korraks, aga tagasi ta enam ei tulnud. Nii said kõik teised tooste öelda, mõne aja möödudes ei olnud vaja kellegil teisel toostide ütlemise pärast muretseda, Priit oli selle 100% enda hooleks võtnud. Nalja ja loba jätkus pikemaks, aga kuna pikk teekond oli teinud oma töö, hakkas rahvas vaikselt laua äärest kaduma, mõni küsis luba hetkeks lahkuda, mõni lasi vaikselt jalga. Sel õhtul uinusingi alt kostvate toostide saatel.
järelejäänud grupivarustuse pidi alla transportima. Hommikusööki eriti ei olnud, õnneks leidus meil veel „abipakikesi”. Kazbeki taustal sai tehtud viimased grupipildid. Hakkaski vaikselt see teekond lõppema. Kui Zurabi hobusega kohale jõudis, oli vaja neil veel kivi taga viina visata nö suhete tugevdamiseks:). Tundsin, et iga päevaga tuleks justkui jõudu juurde, tänane teekond alla oli kuidagi veel lihtsam. Päikesest põlenud sääred andsid endast päris kõvasti tunda. Aga kui valule mitte mõelda ja keskenduda 
küngastest alla sebimisele, siis sin valu vahepeal täiesti ära unustada. Enne teekonna lõpetamist käisime ära ka kirikus, mis teele jäi ja mida eelnevalt olime alt külast näinud. Kirik nagu kirik ikka. Hilisem uurimustöö internetis selgitas, et tegemist on Mtatsminda Zamemba, püha Trinity kirikuga, 
mis olla ehitatud 14 sajandil. Omapärane oli ehk see, et Gruusias ehitatakse kõikidele kirikutele ümber midagi kindluse laadset. Samuti olid vanasti kirikla lähedal vahitornid, mida nüüdki üsna mitmes kohas võis näha, kuigi paljud neist olid lagunemas. Usk nõudis, et kirikusse minev naine peab kandma seelikut. No 
mägimatkale minnes ei tekkinud ideed, et seelik tuleks kaasa võtta. Õnneks oldi sellega arvestatud ja kiriku ukselt sai iga naine omale musta hõlsti ümber. Huvitav asjaolu on ka see, et kui muidu rahvas sõidab Nivade jms vanemat tüüpi vene autodega, siis kirikuisad sõitsid kiriku 
treppi ikka uue lääne maasturiga. Peale kirikut oli viimane laskumine läbi võsa ja paistiski meie mägimaja. Õhtuks oli planeeritud suur söömaaeg ehk kokkuvõtete tegemine ja lõpetamine. Enamus oli päevi juba unistanud lambašašlõkist, mida pidi tehtama ja lisaks muidugi muud kohalikud hõrgutised. Priit ja Valdo said Zurabi sugulase ja naisega autoga alla külla, et vajalikku toitu söömaajaks varuda. Naisspool matkaseltskonnast sättis ennast alla hotelli pesema. See oli uskumatu tunne, kui peale nii mitut päeva põhimõtteliselt pesemata avaldub võimalus seista sooja voolava vee all. Pestud, siis ostsime jäätist ja läksime Lindaga külapeale patseerima, et vahelduseks tekiks ka turisti tunne. Kuna me midagi normaalset söögipoolist ei leidnud, siis pöördusime tagasi hotelli, et teistega koos hatšapurisid süüa. Mägimajja tagasi jõudes algasid ettevalmistused õhtusöögiks. Kohale oli toodud 20l 
„pudel” koduveini. Enamuse suureks kurvastuseks selgus, et šašlõkki ei tule – kõik küla lambad olevat mägedes. Kummaline, aga ju siis ei ole nad sealt kättesaadavad. Suurele hulgale salatile lisaks tegi Zurabi naine henkale ja hatšapurisid. Söömaaeg algas veini ja toostidega. Valdo tegi meile lühikese sissejuhatuse kohalikku lauakombestikku – et küsimata ei või lauast lahkuda, kõige ja kõigi terviseks tuleb juua jne. Zurabi oma seltskonnaga meid kaua ei austanud, kui ta naine teda telefonile kutsus, teatas ta, et läheb korraks, aga tagasi ta enam ei tulnud. Nii said kõik teised tooste öelda, mõne aja möödudes ei olnud vaja kellegil teisel toostide ütlemise pärast muretseda, Priit oli selle 100% enda hooleks võtnud. Nalja ja loba jätkus pikemaks, aga kuna pikk teekond oli teinud oma töö, hakkas rahvas vaikselt laua äärest kaduma, mõni küsis luba hetkeks lahkuda, mõni lasi vaikselt jalga. Sel õhtul uinusingi alt kostvate toostide saatel.