Proloog

Järgnevalt kirjeldatava matka idee sai alguse juba möödunud aasta lõpus. Meeri poolt tuli üleskutse minna suvel mägedesse matkama. Konkreetsemaks muutus asi siis, kui Valdolt tuli info, et ta komplekteerib gruppi, kellega suvel Gruusiasse (ametlikult Georgia, aga mulle meeldin siiski Gruusia enam) Kazbeki (5047m) tippu minna. Meeri iseloomustas ettevõtmist kui kerget jalutuskäiku mägedes (siit tähelepanek, suured kogemused võivad ähmastada suutlikkust panna end täiesti algaja positsiooni ja hinnata asju ning olukordi sellest vaatepunktist. Samas on kogemused ka suureks abiks, kui inimest muudkui küsimustega pommitada). Asja tõeline "kergus" tuli päevavalgele peale esimest kohtumist Valdoga, kes andis teada, et vaja oleks osaleda iganädalastel treeningutel (algselt Lasnamäel siseseinal ja siis ka Astangul looduses), soovitav oleks pikaajaline kestvusspordi harrastamise kogemus (minu isiklik kogemus selles vallas on null), peaks tugevdama organismi igasugu vitamiinidega ja siis veel see suur varustuse hulk, mida vaja on jnejnejne. Viimased kuud enne reisi möödusidki matka- ja spordipoodides, mis oli kohati üsna masendust tekitav. Poodlemisest jällegi üks huvitav tähelepanek, kui vaatad muudkui asju, mille hinnad on tuhandetes kroonides, siis võid tabada end rõõmu tundmast selle üle, kui saad endale 250.- sokid. Mõistus andis selle peale kohe märku, et idiootsus ei ole kaugel:)
Palju aega sai korralike algajatena veedetud ka Astangul. Tegelikult sai sealt ka kõige väärtuslikumat infot, kuna suur hulk sealsest seltskonnast oli aasta tagasi Kazbekil käinud ja reaalse olukorraga kursis. Samuti paranes iga korraga ka küsimise oskus.
Ettevalmistusperioodi mahtus nii tülpimust kui väsimust, kuid lõpuks saabus siiski ka ootusärevus ja tahe juba ükskord minema hakata.

Minema saime 10.07.07 ja jäime ära kuni 25.07.07, kõik, mis sinna vahepeale jäi tuleb järgnevalt. Meenutused on kokku pandud märkuste põhjal, mis reisi ajal said tehtud. Arvutisse trükkimisel tabasin nii mõnigi kord end mõttelt, et kas mul tõesti oli nii raske jne. Taas kord on leidnud kinnitust, et raskused ununevad ja meelde jääb suuremas osas vaid meeldiv. Kirja püüdsin panna küll kõik, mis sellel hetkel kirja sai.

Fotoülevaade reisist on http://public.fotki.com/PriitFoto/georgia-1/

Ja nii see algas (10.-11.07)

Reisi algus oli lihtne, kui mitte arvestada, et me toppisime alles asju kottidesse kui taksodispetšer helistas ja meenutas, et meie takso ootab meid juba. Takso kolises kõvasti, aga kohale ikka viis. Väike ootamine Mustamäel bussi juures, varustus bussi, viimased hädaostud lähedalasuvatest poodidest ja teele. Tartust ülejäänud seltskond, kohv saiakestega kaasa ja edasi. Metsapeatuse ajal metsa joostes õnnestus jalga nikastada – hea reisi algus. Riiga lennujaama jõudsime nii, et väga tormama ei pidanud. Toimus suurem asjade pakkimine ja kaalumine tasakaalustamaks pagasi ja käsipagasi vastavust kehtestatud normidele. Minu seljakoti ja käsipagasi suhe oli lõpuks kuskil 18kg vs 5kg. Matkasaapad olid muidugi jalas ja jope seljas, hoolimata südasuvisest ajast. Terve bussisõit sai unistatud Lidos söömisest, aga võta näpust, see oli suletud. Õnneks leidsime väikese kohvikunurga, kust saime kiiresti mõlemad ühe salati. Oli teada, et lennukis süüa ei anta. Turvakontroll tähendas sokkis seismist, kuni minu uhked ja suured saapad põhjalikult läbi kontrolliti. Samas Priidu saabaste vastu ei tundud keegi huvi.
Lennuk väljus kell 22.25. Natuke ebamugavalt kitsas oli, aga ei midagi ületamatut. Konditsioneeritud õhk oli väga kuiv, põhjustades mulle tavapäraseid probleeme nina ja hingamisega, mistõttu magada ei õnnestunud hetkegi. Kella kolme ajal öösel jõudsime Thbilisi. Esmamulje lennujaamast oli väga hea. Tegemist oli vastaavatud lennujaamaga, mis Tallinna lennujaamale kindlasti silmad ette annab. Lennujaamas pidime veetma järgmised neli tundi. Kes jalutas, kes pikutas, kes pakkis asju, ma tegin seda kõike. Hoolimata öisest ajast oli lennujaamas palju tegevust, kõik poed olid avatud ja inimesi sagis kõikjal. Sellest hoolimata tirisin lõpuks oma magamiskoti välja ja viskasin keset lennujaama siruli. Nii mõnigi magas juba enne kuskil äärel, kottide hunnikus või muul ebamugaval alusel. Magama kahjuks jääda ei õnnestunud, aga eks lihtsalt lebaminegi oli sel hetkel puhkus.

Seitsme ajal tuli teada, et liikuma, bussid on kohal. Jälle oma sada kilo (ok 20) selga ja lennujaamast välja. Meid ootasid kaks väikebussi. Väljast enam vähem, seest suht kodukootud, imeväikesed istmete vahed jne. Kõigepealt topiti pool bussi täis meie kotte ja seejärel jagunesime ise ka nendesse. Plaan, millest algselt räägiti oli, et läheme läbi mingist suurest marketist ja siis liikuma Kazbegi poole, lõunatame tee peal. Peale mõningast sõitu, peatusid bussid suure korrusmaja juures, kus oli ka pood. Market kindlasti mitte, väike pood, aga kaupa oli ja kui võtta, et kell oli seitse, siis päris ok. Rahvast oli tänavatel see aeg juba suht palju, enamus mehed, kes lõunamaale omaselt tundusidki seal enamuse aega koos seistes/istudes ja lobisedes veetvat. Kõigil hommikusöök ja muu nosimine ning ühistoit ostetud (mis võttis muidugi väga kaua aega kokkuvõttes) liikusime edasi, peatudes millegi pärast veel mitme pisikese poe juures ja sinna sisse astudes. Tekkis kahtlus, et sealgi maal on bussijuhil mingi kohustus seltskond oma sugulase/sõbra poodi vedada. Kuna need poed olid suht kaubavaesed, siis pöörati ots ringi ja sõideti turule. See oli paras elamus – mustus, räpasus ja tohutult kirju kaubavalik. Tunnike jälle möödas ja bussidesse. Unisus ja palavus kokku ei teinud enesetunnet just hiilgavaks. Tahe oli võimalikult palju näha, aga 24 tundi magamatust sundis vägisi silmi kinni. Mulje Thbilisist oli segane, kuidagi hall ja tolmune, täis poolikuid ehitisi, mida juba aastakümneid pole edasi ehitatud jne, oli ka ilusaid vaateid, aga määravaks jäi sel teekonnal hallus. Aga poolikute ehitiste puhul oli huvitav fenomen nt 5 kordne ehitise karkass (laed, põrandad olemas) ja siis suvalistes kohtades seinad, nii moodustusid nende lagede ja põrandate vahele kättesaadavatest vahenditest ehitatud korterikarbid.
Edasi jätkus mitu tundi bussis, enamus püüdis kitsastes oludes kuidagi tukkuda. Mingi hetk kui silmad avasin, siis kõik magasidki. Olime jõudnud mägede keskele ja eemalt paistis imesinine järv, see oli vaade, mis sundis silmi punnis hoidma, et mitte magama jääda. Aga punnita palju tahad, uni tahab oma. Tee viis kogu aeg üles poole, vahepeal pidi juba neelatama, et kõrvu avada. Lõuna oli tellitud suusakuurorti, kus Valdo (reisijuht) talvel suusatamas käis. See oli ainus aktiivselt arendatav koht, mida ma sel maal nägin, järjest kerkisid suured hotellid. Meiegi olime ühes poolikus hotellis, mida arvatavasti laiendati, sest seest oli see valmis. Toit oli kohalik - šašlõkk, hatšapurid (pannkoogi sugulane, millesse praetakse juust sisse) ja henkaalid (pelmeeni sugulane, aga oluliselt suurem, oluline, et söödaks näppudega, et puljong selle seest kaotsi ei läheks jne), kõrvale kohalik vein. Kõht täis, pererahvas tänatud ja bussidesse, edasi jätkus reis arvatavasti kuskil tunnike - ajataju kadus unesegasusse. Mingi hetk bussid peatusid ja kobisime välja. Vaatest väljakule, mida ääristasid müügiputkad, millelaadseid Eestis juba kümme aastat kindlasti näha ei ole olnud, piisas, et olla kindel oleme kohal – Kazbegis, Venemaast eraldas meid vaid mäeahelik. Olin mitmeid pilte sellest keskväljakust näinud eelmise aasta reisiseltskonna piltidel. Pausist sellel väljakul ma suurt aru ei saanud, sest hetk hiljem aeti meid taas bussi. Sõitsime kuskil 500m ja jälle bussist välja. Selgus, et külateed on nii kehvas seisus, et bussid ei ole võimelised meid koos meie pagasiga mäest üles vedama. Mis siis ikka – matk alaku! Õnneks kotid viidi ikkagi bussidega ära. Edasi tuli päris korralik tõus läbi küla alpimajakese juurde, millest sai meie peatuspaik ja igatsetud koht mägedes olles (sest seal sai voodis magada). Tänavate halb seisukord ei olnud liialdus. Selliseid teid olen ma ehk kohaned mahajäetud ja lagunenud sõjaväeosades, aga mitte mujal. Võib ette kujutada, et kunagi oli seal isegi asfalt, aga see oli väga, väga ammu. Nende arhitektuuri ei oskagi kohe kommenteerida – segane, lagunev, hõre. Mis silma hakkasid olid pitskaunistusega vihmaveetorud, kaunistustega väravad jms pisikesed detailid, samas kui majad oli lagunemas, aknad kinni löödud papiga vms. Oli ka erandeid. Saan aru, et kultuur on teine, aga väike korraarmastus või ilumeel oleks kindlasti seal tore vheldus. Samas usun, et nemad on ise õnnelikud ka nii, mis seal minul vinguda, oligi eksootilisem. Külapildi suureks ilmestajaks on ka tõsine naturaalmajandus – emised, koos põrsakarjaga, lehmad, kanad – kõik elavad tänaval st neil on küll ka laudad ja koduaiad, aga neid ei ahistata sellega, et nad seal kinni peaks olema, kogu küla on nende päralt – tõsine stressivaba liha tuleb sealt.
Elamustest tulvil jõudsime alpimajja (1800m), kui minu kujutluses oli kesk-euroopas tavaline palkehitisest alpimaja, siis meid ootas kividest laotud maja, mis oli üks arhitektuuriime kindlasti selle küla taustal. Tegelikult ei asunud mägimaja mitte Kazbegi vaid Gergeti külas. Tegemist oli lihtsalt kahe kõrvuti asuva külaga. Suurim rõõm sel hetkel oli jällegi voodi üle, viimasest ärkamisest oli möödas üle 30 tunni. Paraku oli üleväsimus nii suur, et und ei tulnudki. Mis muud kui mäest alla külaga täiendavat tutvust tegema. Imelised nähtused, mis seal tabasid olid nt kohalik prügimajandus – kogu prügi jõkke, muud majandust ei olnudki. Jõeääred olidki prügimäeks. Põhiline sõiduvahend on seal Niva, ei imesta, see masin vähemalt on võimeline sellistel teedel „komberdama". Putkadest juba kirjutasin, poed on sama toredad ja „vanaaegsed" meie mõistes.
Reisi alguse tervisehädadena saaks loetleda – Eestis pissipeatusel võssa joostes välja väänatud pahkluu, mis Thbilisi lennujaamas valu vaigistava salviga sai enam vähem korda ning mõlema talla all villid, all külas käimisest – hea algus.

Edasine plaan nägi ette viite päeva mägipiirkonnas, Juta küla lähedal, harjutamiseks ja aklimatiseerumiseks.

Matkaharjutus (12.07)

Hommikul asju pakkides õnnestus meil üsna korralikud kotitäied ebavajalikke asju leida, mis sai targu kõik alpimajja jäetud. Matk algas rõõmustavalt – kottidega tuli marssida ainult alla külla, edasi jätkus retk bussides. Bussisõit kujunes kuidagi väga pikaks läbides erinevaid külasid, tehes peatusi vaatamisväärsuste (meie jaoks vaatamisväärsused, usun, et kohalikele mitte) juures, kaubeldes hobuseid jne. Sõit läks enamuse ajast ülesmäge, vahepeal oli päris kõhe, kui teeperv sügavikku kadus, aga tuli usaldada kohalikku juhti. Lõpp-peatuseks oli mägiküla, kus algas ootamine – ootasime järgi mõni küla tagasi kaubeldud hobusega poissi, kes pidi meie ühisvarustuse laagripaika viima. Aeg muudkui läks, aga poissi ei kusagil. Lõpuks kui üks bussitäis fotoaparaatidega Jaapani botaanikuid saabus, kelle juht teatas, et teel ei olnud ühtegi hobusega poissi, loobuti ootamast. Transpordiks kaubeldi kohalik külamees, kes oli kogu aeg meie juures saginud ja koos oma eidega hobuse selga jahukotte tarinud. Osa ühisvarustusest sai teele ja teine osa jäi Mišaga (üks meie kohalikke reisijuhte) maha teist hobust ootama. Nii tuligi kott selga ajada ja lõpuks algas matkamine. Tee läks alguses üsna pikalt otse kõrgusesse. Kuna jäime teistest millegi pärast natukene maha, siis tahtsin neile kiiresti järgi jõuda, aga see oli viga. Üsna kiiresti olin olukorras, kus suutsin vaid lõõtsutada ja iga järgmine samm tegi asja hullemaks. Sellel hetkel tabas mind mõte, et kui see mägimatkamine selline ongi, siis olen mina küll valmis järgnevad kaks nädalat kasvõi üksi all külas veetma. Aga Priidu seletusi kuulates hakkasin astuma hästi vaikselt, see oli nii raske, leppida sellega, et pean nagu tigu liikuma, samas tegi see olukorda kergemaks. Sain vaikselt hingamise tagasi ja juba suutsin teha enam kui kaks sammu järjest. Kui hingamine sai enam vähem korda, siis hakkas kott piinama. Ma ei olnud ikka osanud seda korralikult reguleerida ja see ei püsinud puusadel, tekitades seljale ja õlgadele valu. Õnneks sai Jaani abiga seda natukene paremaks kohendatud. Ometigi oli mul mahti natukene ringi vaadata, ümbrus oli imeline, isegi hoolimata sellest, et iga künka taga oli küngas ja mäe taga mägi. Oli palju lilli ja rohelust täis lagendikke, loomi, mägijõgesid.
Järjekordse pausi ajal nägime vastu tulevat hobust, see oli märk sellest, et laager ei ole väga kaugel. Samas tuli ka selja tagant hobune meie alla jäänud ühisvarustusega. Kui hakkasin oma kotti uuesti selga tirima teatas hobust juhtiv vana, et ta läheb nii kui nii sama teed, et ta tassib ise mu kotti. Natuke imelik oli, aga kuna kott oli tõesti raske ja ta seda juba kangesti sikutas, siis ma väga vastu ei vaielnud. Jäi mulje, et mu koorem ei olnud ka taadile kerge kanda, sest mõne aja möödudes ta istus juba kivile puhkama. Väitis küll, et hobune vajab puhkust, aga mine sa tea. Igatahes palusin Priidul küsida, et ega tal raske ole, olles valmis oma kotti ikka ise kandma. Aga taat teatas, et ta võiks mind ka õlale võtta. Mis seal siis ikka, sellised on Gruusia taadid. Natuke veel minna, paar jõeületust ja paistiski „tõotatud maa”, kõrgust oli siin u 2400m. Kaks kohalike laagrit oli juba ees ootamas, meie oma sai kolmandaks. Koht oli väga ilus, mägede keskel, kosega mägijõgi jooksis kõrvalt mööda. Lauskmaal elavale inimesele tõeline nauding. Peale mõningat asjatamist – telkide püstitamist, pakkimist, läksid osad grupist lähedalasuvatele kaljurahnudele ronimist harjutama, meie (mina, Priit, Meeri, Linda, Liina) läksime vaatama, mis meile lähima künka tagant paistab. Aga ega see olnudki suur üllatus, kui künka tagant paistis jälle küngas. Nautisin seda väikest jalutuskäiku, sest tundsin, et jaksan mäes tõusta, käia. See tekitas väikest lootust, et ehk asi ei olegi nii lootusetu. Peale seda kõmpimist oligi käes õhtusöögi aeg ja telki pugemine. Mahtusime neljakesi üsna edukalt ära. Kõik koos just toimetama ei mahuks, aga kaks ja kaks korraga oli juba enam vähem, ükshaaval veel parem. Maaliline mägijõe kosk muutus öösel tõeliseks nuhtluseks mühisedes nii kõvasti, et uni oli terve öö segatud.

Muhhadze (13.07)

Hoolimata kose ja naaberlaagri öökino poolt põhjustatud üleelamistest oli hommik siiski virge. Hommikusöögile järgnes seltskonna jagamine kaheks - kogenud matkajad ja algajad. Algajate päev nägi ette jalutuskäiku Muhhadze mäe tippu (u 3100m). Tipp paistis kenasti laagrisse ära tekitades küsimusi, kuidas on üldse võimalik nii kõrge mäe tippu ronida, selle avastamisest saigi järgneva päeva sisu. Varustusena oli vaja kaasa võta vaid kepid ja muu enda tarbeks vajalik. Kuna asju oli vähe, siis võtsime kahepeale ühe koti ja minu kanda jäid ülesse teel fotokad. Algus liikus kogu seltskond koos. Tempo oli normaalne ja taaskord tundsin, et ma ikkagi suudan liikuda. Tuli ette raskemaid hetki ja ka hingeldamist, aga ei midagi võrreldavat eelmise päeva üleelamistega. Iga pikem peatus tähendas kaasa võetud mobiilidega levi otsimist, et kodustele oma käekäigu kohta märku anda. Meie tippu viis teekond mööda mäeharja, mis oli päris põnev kogemus, liiga sügavalt ei saanud süveneda mõttesse, et mis juhtub siis kui ma vääratan - mõlemal pool olid suht järsud nõlvad. Nii oligi kogu tegevus käimisele keskendunud. Tipp saabus üllatavalt. Avanev vaade tegi taas kogu üleskõmpimise vaeva olematuks. Lihtsalt istu ja imetle, mida loodus võib pakkuda. Eemalt pilvest paistis ka meie põhieesmärk - Kazbek, üleni lumine ja pilvedes. Tipu tegevus oli tavapärane, tipukirjale nimed alla, pildistamine, väike kosutus suitsuvorsti näol ja algaski teekond alla. Alla minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Astumine põrutas jalgu päris kõvasti ja tuli pidevalt otsida väiksemat languse nurka, et põlvi säästa. Laagrisse jõudmine on õnnis tunne:), teadmine, et selle päeva "töö" on tehtud. Kehas on rammestus ja väike väsimus, kuid samas suur rahulolu. Pealelõunal saime vihma, mis tähendas vihmakeebi testimist - toimis väga hästi. Ööseks keerasime mõlemad Priiduga kõrva vatitropid, et loodusimedest segamatult magada. Öö oli oluliselt rahulikum.

Mägironimine (14.07)

Äratus oli kell 7, liikuma pidime hakkama 8st. Usinamad sh meie olid joogid jms teekonnaks vajaliku eelmisel õhtul valmis teinud, kuid sellest hoolimata saime liikuma natuke enne 9. Plaan nägi ette kõik koos ühe korraliku tipu vallutamist:). Eelnevalt oli toimunud inimeste jagamine viieks köiskonnaks. Igat köiskonda juhtis mees ning koosnes mõnest algajast, mõnest kogenust. Meie nö juht oli Priit, kogenuteks Eva ja Triin ning algajaks siis mina. Plaan oli liikuda kogu tee köiskondade kaupa. Kuna kirka kotis suht eluohtlikult mu kukalt sihtis, siis sai seda Matsi abiga paremini sätitud, mis omakorda tähendas liikuma hakkamise hetke mahamagamist ja nõudis mõned meetrid jooksmist, et oma kohale jõuda. Naljakas oli peale sellist lühikest sörki lõõtsutada ja ähkida. Esimene etapp kujuneski suuremalt osalt pausi ootamiseks. Teekond oli nii kivine, lumine kui ka moreenine. Kõik see nõudis oluliselt suuremat tähelepanu. Kuna seltskond oli üsna pikaks veninud, siis eesminejate hooletus võis põhjustada järele tulijatele kivisadu. Meie laagrikoer ei jäänud taas maha, eile oli ta koos meiega Muhhadze tipus, öö magas meie telgi kõrval ja täna oli taas rivis. Oma suure sooviga kogu seltskonda valvata, edasi tagasi siiberdades, põhjustas ta päris korralikku kivide sadu. Kui olime mööda kive, lund ja moreeni päris korralikult edasi liikunud algas ronimise etapp. Esimese hooga võttis sõnatuks, et kuidas ometi peaksin ma siit edasi saama. Samas kõik eesminejad said hakkama, mis muud mulgi üle jäi. Kokkuvõttes ei olnudki see üldse hirmus, kogu asja võti oli keskendumises ja kontrollimises, et käe ja jala all olevad nukid on ikka piisavalt kindlalt kinni, et mind kanda. Samas mida kõrgemale tõusime, seda ebakindlamaks läks tunne. Kivid oli lahtised ja pudenesid, nii mõnigi kord jäin nõutult seisma leidmata kohta käele või jalale. Samas tahtejõud viis siiski edasi, ka teadmine, et komistamine või loobumine ei ole mingid võimalused. Ainus võimalus oli edasi liikuda. Kui Muhhadzele minekul olin harjal kõndimist kõhedaks pidanud, siis antud hetkega ei olnud see võrreldav, siin tuli mõttelendu veel enam ohjeldada, et mitte liigselt mõelda, mis siis kui .... Lõpuks tekkis vaatevälja ka eesmärgiks olev tipp. Samas hakkasid kogunema pilved, mis muutusid järjest süngemaks tuues kaasa vihma. Kükitasime mäeharjal ja ootasime. Kohaliku matkajuhi seisukoht oli, et ootame 5 minutit ja vaatame, mis ilm teeb. Kuna need 5 minutit ilma suhtes muutusi ei toonud, otsustati alla mineku kasuks. Inimesed olid selleks hetkeks jõudnud erinevatele tasanditele. Meie saavutatud kõrgus oli umbes 3150m. Hakati paigaldama alla laskumiseks köisi. See kõik võttis aega, samas vihma kallas. Olin täiesti läbimärg ja külmetasin. Vihma ja rahet sadas vaheldumisi, mul oli nii külm, et värisesin täiesti. Ei kujutanud hästi ette kuidas need värisevad ihuliikmed mind mäest alla kannavad. Pilved liikusid ümber ringi suure kiirusega, mingi hetk olime nii pilve sees, et ei näinud ümbrust, oli vaid teadmine, et oleme kitsal harjal ja pilves on vaid tühjus. Lõpuks olid köied paigas ja algas laskumine. Kuna kõik oli vihmast libe ja laskumine põhjustas kivide varingut, toimus laskumine üks inimene korraga. Kõigepealt all olevad inimesed, seejärel meie ja siis järgmisele tasandile jõudnud. Kui alguses tundus alla minek hirmutav, siis lõpuks kui minu kord saabus, oli tahe alla saada nii suur, et hirmust ei olnud jälgegi. Kaks laskumist kaheksaga möödusid viperusteta ning peagi olin all ootajate juures. Aga tulijaid oli veel, mis tähendas taas ootamist. Aga kindlal maal seistes oli see hoopis teine asi. Kui seltskond koos, algas laskumine. Kõige kergem oli laskuda mööda moreeni, sellel on omad ohud, kuid jalgu põrutas kõige vähem. Järgnes pikem laskumine lumel. Algul oli see päris lõbus, sai liugu lastud ja tagumikulgi liigutud, aga kokkuvõttes on lumel laskumine keerulisem ja väga jalgu koormav. Ometi oli ilm selgemaks läinud, päikegi näitas end ning lõpuks paistis laager - õnnis tunne taas:). Laagrisse jõudes tundsin väsimust ja oleks tahtnud vaid pikali olla, aga kuna mu villid kannal ei paranenud üldse, tuli neid ravima hakata. Ise peale plaastri ma midagi kaasa võtta ei mõistnud, lootsin oma uhketele saabastele ja spetsiaalsokkidele, õnneks Valdo nii naiivne ei olnud ja sain abi tema apteegist. Õhtusöök lõppes vihmaga, mida jätkus kogu ööks.

Vihm (15.07)

On hommik ja vihma sajab ikka. Oleme sõna otseses mõttes täiesti pilves. Hetkeks nägime päikest ja tekkis juba lootus, aga järgmine hetk hajus see lootus uude pilve. Peale poolepäevast olesklemist otsustati siiski väike jalutuskäik ette võtta. Kes soovis, võis laagrisse jääda. Esimene liikuma hakkamise katse luhtus taas sadama hakanud vihma tõttu. Teine katse oli edukam, aga oma teekonnal saime vihma üsna rohkelt. Jalutuskäigule eelnes vaidlus kas kasulikum on taastuda jalutades ning hoides jalgu tegevuses või võttes mõõdukaid kõrgusi nt tõusta Muhhadze tippu. Seisukohad olid erinevad, aga lõppes sellega, et kõik läksid jalutama. Jalutuskäik oli meeldivalt jõukohane. Mingi hetk tekkis Davidil idee võtta siiski ka üks tipp, mis ühtedes rõõmu, teistes mitte just vaimustust tekitas, kuna algne eesmärk oli ikkagi jalutuskäik, kuhu osad isegi jooki kaasa ei võtnud. Ilmastikuolud välistasid siiski lõpuks tippu minemise. Selle asemel turnisime väikese künka otsa, mille Linda ristis Architaks (oma tulevase tütre järgi). Laagripaigas pakkusid meile meelelahutust naaberlaagris elavad, arvatavasti kohalikud, noormehed, keda tundus, et oli seal hoitud juba pikka aega. Kuidas muidu seletada asjaolu, et nad suurt sõjakisa tehes üksteist matkakeppidega loopisid, karjakaupa röökides ringi tormasid ja kui üks õnnetu pull nende laagrisse sattus, siis seda kaigastega taga ajasid. Ning kõike seda saatis pidev kisa. Vahepalana rivistasid nad end kivi otsa ja lasid valjuhäälse rivilaulu kuuldele. Õhtu oli nagu ikka - söök ja magama.

Esimese laagri lõpp (16.07)

Täna oli meie kord toimkonnas olla, mis tähendas tõusmist kell kuus. Vesi keema, Valdolt pudrumaterjal jne. Tõusmine oli üllatavalt kerge, küllap on see tingitud asjaolust, et magamaminek on nihkunud ka üsnavarasele kellaajale siin olles. Valisime toimkonnas olemiseks justselle päeva, kuna täna oli plaan tagasi pöörduda Kazbegi ja õhtusööki ei pea tegema priimusel vaid luksuslikult köögis. Pudru tuli väljapäris hea ja kõrvale hammustamiseks oli lai valik asju, kuna lahkuvad inimesed jätsid oma jäägid ka meile, et tagasi suundumisel kott kergem oleks.Söök söödud, asjad kokku ja tagasiteele. Ilm ei olnud endiselt paremaks muutunud, ikka ümbritses meid udu ja sadas vihma. Kuigi enne reisile minekut olin hirmuga mõelnud sellisele olukorrale, et vihma sajab, varju saab minna vaid telki, kõik on märg ja niiske, siis tegelikkuses ei olnud see üldse nii hirmus. Õnneks jagus ka kuivi ja sooje riideid, kuigi suurem osa riideid olid selleks hetkeks juba märjad ja kuivatamise võimalus puudus st oli, aga asjad lihtsalt ei kuivanud.Tee alla külla läks suhteliselt kiiresti, tee oli juba tuttav. Nii mõnegi koha peal tekkisid külmavärinad, kui meenutasin seda enesetunnet, mis mul oli mõned päevad tagasi, kui seda teed vastassuunas rühkisin. Õnneks täna see raskus ei kordunud. Kuna kohalikel oli sel päeval mingi suur usupüha, siis kahe bussi asemel meil külas vastas vaid üks buss. Toimkonnas olek tagas meile võimaluse saada kohe bussiga külla, kuna pidime minema toiduvarusid täiendama. Kõikide kotid laoti bussi ja kaasa said veel lisaks Valdole ka viis tüdrukut. Ülejäänutel tuli paraku teed jätkata jalgsi, kuni sama buss meid ära viib ja neile siis järgi jõuab. Mägitee oli endiselt päris hirmutav, eriti sellistes vihmastes oludes, kus nii mõneski kohas oli teeperv ära uhutud ja paistis vaid sügavik. Usupühade tähtsus jõudis reaalselt meieni, kui jõudsime külla ning tee mägionni oli ummistatud autodega. Küla kohal kõrgus kirik, kuhu nüüd massid liikusid. Kitsad ja auklikud tänavad olid igatpidi autosid ja busse ning sagivaidinimesi täis, nende sekka ka mõned sead. Ega meil muud valikut olnudki, kui bussist välja kolida ja teed jalgsi jätkata. Õnneks leiti võimalus tõsta kõik teiste kotid ühte poodi selleks ajaks, kui me oma asjad mägionni ära tassime. Antud pood oli taas omaette vaatamisväärsus, tegemist oli halli laoruumi meenutava ruumiga, kus elektrit vist ammu juba ei olnud. Laes rippusid küll üksikud juhtmed, aga ned ei viinud kuhugi. Seina ääres olid riiulid, millel kaupa eriti ei olnud. WC-paberist suutis meie väike seltskond poe tühjaks osta. Kotid selga ja astuma. Vihm oli muutnud tänavad tõelisteks mülgasteks, lisaks sopale oli tänav täis läga, mis majapidamiste lautadest ja seaaedikutest nüüd kõik tänavale voolas. Valikut ei olnud ja tuli sellest läbi sammuda, õnneks olid jalas head saapad ja sääred kaitstud bahhillidega. Kui oma kotid seljast ära saime, tuli kohe alla tagasi suunduda ja teiste omad ka ära tuua. Poe juures ootas meid tabalukustatud uks. Selle avanemist oodates, nägime kuidas kohale saabus kriminaalpolitsei, kelle eesmärk oli arvatavasti liikluse korralagedust likvideerida. Midagi nad vist tegid, aga mingit muutust selles segaduses ei järgnenud. Valdo oli läinud Zurabi juurde abi otsima ja tuli tagasi teadmisega, et poeomanikust memme leiab kõrvalaasuva kollase värava tagant. Kuna kõik vähegi kollast väravatmeenutavad väravad olid lukus või ei viinud kellegi majapidamisse, siis tuli ikkagi Zurabi kohale kutsuda, kes kohale jõudes astus sisse rohelisest väravast ja hetk hiljem oli võtmega memm ka kohal. Et mitte rohkem edasi-tagasi käia, said kõik lisaks kellegi seljakotile kandaka telgi. Olin oma kandamiga nii suureks muutunud, et autode vahelt enam läbi ei mahtunud (endiselt olid ummikud). Õnneks tuli appi üks kohalik taat, kes mul ees käis ja autodel peegleid vastu külgi keeras, et ma kuidagigi mööda mahuks. Asjade, mäest ülesse tassimise raskusest ei hakka pikalt heietama - see oli raske ja jõuetuks tegev. Vahepeal oli selgunud võimalus, all Kazbegi küla hotellis, 3lari (21eek) eest dušši alla saada. Võimalus oli äärmiselt ahvatlev, aga kuna meid ootas nii kui nii ees rännaks alla külla, toidupoolist shoppama, siis otsustasin sellest käigust loobuda. Lootsin, et ajab mägimaja võimalustega läbi. Ja ajaski. Vesi suurte pottidega keema, pesukausiks haudepott, kraanist külma vett juurde ja asi toimis. Pesemiseks tekkis lausa pikk järjekord ja suur pesemise tahe viis selleni, et kui olin keema pannud kannuga teevee ja mõneks ajaks pliidist eemale länud, siis tagasi tulles ma teevett ei leidnud - keegi oli ka selle pesemise tarbeks ära võtnud. Ülemises magamistoas sai harjutada köiekinnitamise oskust, mille tulemusel muutus kogu ruum suureks pesunööride rägastikuks. Köied jooksid ühte ja teist pidi, kõik püüdsid omi asju natukenegi kuivemaks saada, enne uut mäkke minekut. Kuna vihmasadu ei lakanud endiselt, otsustasime enne poetiirule minemist teha kisselli ja oodata ilma paranemist. Paraku seda ei juhtunud, mis muud, kui keebid selga ja teele. Vaja oli uskumatul tpalju asju, taiplikkust seljakotti kaasa võtta meil muidugi ei olnud. Õnneks Valdol oli. Külas oli lisaks nostalgilisele putkamajandusele igas teises majas pood. Poodide sisemus meenutas ehk natuke meil veel säilinud keldripoode, samas oli ka suuri pooltühje saale, kus külmletid oma tegeliku otstarbe olid ammu minetanud ja nüüd pesupulbri jms eksponeerimiseks kasutusel oli. Samas oli kõik vajalik olemas, isegi kui see tähendas seda, et kolme purgi moosi saamiseks tuli seda osta kahest poest - ei peeta otstarbekaks vist suuri laovarusidhoida:). Tore oli ka see, et kui midagi küsisid ja müüjal seda pakkuda ei olnud, siis soovitas ta minna kõrval asuvasse poodi, et seal peaks olema. Poeskäigule järgnes taas paratamatult mäest üles mägimajani ronimine, mis oli juba kolmas kord sel päeval. Minu õnn oli see hetkolla naine ja kanda oma kahte kilekotti, kui kolm kaasasolnud meest kolme peale Valdo seljakotti püüdsid taarudes mäest üles tarida. Aga kõik see pingutus oli seda väärt, kui peale mitmepäevast pudrust jms toitumist, said keedetud värsked kartulid, valmistatud suur hulk värsket salatit ja kõrvale veel muna-viinerirooga - selle söömine (ja tegelikult ka valmistamine) oli nauding omaette. Sooja saamiseks tehti kaminasse tuld. Kuna Gruusia ei ole puidu poolest rikas maa, siis kasutati tule tegemiseks Zurabi poolt toodud aiaposte vms puitu. Kamina esine täitus ruttu märgade saabastega ja tuba "aroomiga", mis sellele loomulikult järgnes. Samas tuleb tõdeda, et inimene muutub sellistes oludes hoopis vähem kapriissemaks ja palju olulisem on see, et sul oleks hommikul jalga panna kuivad saapad, kui see, et oli väike ebamugavus mitte just värskest õhust. Õhtuks tõusis nii tugev tuul, et kogu aeg tundus, nagu hakkaks katus kohe pealt ära lendama ja tulenevalt maja loomulikust ventilatsioonist, mis käis läbi seinakivide vaheliste pragude, oli tunne üsna tormine. Aga vahelduseks magada voodis oli hea, oleks kuskil veel wc-pott ka, oleks tunne kuninglik, see kükitamise teema tundub kõige raskemaks hetkel kujunevat st ainus asi, millest ma tõeliselt olen hakanud puudust tundma on wc-pott.