Täna oli meie kord toimkonnas olla, mis tähendas tõusmist kell kuus. Vesi keema, Valdolt pudrumaterjal jne. Tõusmine oli üllatavalt kerge, küllap on see tingitud asjaolust, et magamaminek on nihkunud ka üsnavarasele kellaajale siin olles. Valisime toimkonnas olemiseks justselle päeva, kuna täna oli plaan tagasi pöörduda Kazbegi ja õhtusööki ei pea tegema priimusel vaid luksuslikult köögis. Pudru tuli väljapäris hea ja kõrvale hammustamiseks oli lai valik asju, kuna lahkuvad inimesed jätsid oma jäägid ka meile, et tagasi suundumisel kott kergem oleks.Söök söödud, asjad kokku ja tagasiteele. Ilm ei olnud
endiselt paremaks muutunud, ikka ümbritses meid udu ja sadas vihma. Kuigi enne reisile minekut olin hirmuga mõelnud sellisele olukorrale, et vihma sajab, varju saab minna vaid telki, kõik on märg ja niiske, siis tegelikkuses ei olnud see üldse nii hirmus. Õnneks jagus ka kuivi ja sooje riideid, kuigi suurem osa riideid olid selleks hetkeks juba märjad ja kuivatamise võimalus puudus st oli, aga asjad lihtsalt ei kuivanud.Tee alla külla läks suhteliselt kiiresti, tee oli juba tuttav. Nii mõnegi koha peal tekkisid külmavärinad, kui meenutasin seda enesetunnet, mis mul oli mõned päevad tagasi, kui seda teed vastassuunas rühkisin. Õnneks täna see raskus ei kordunud. Kuna kohalikel oli sel päeval mingi suur usupüha, siis kahe bussi asemel meil külas vastas vaid üks buss. Toimkonnas olek tagas meile võimaluse saada kohe bussiga külla, kuna pidime minema toiduvarusid täiendama. Kõikide kotid laoti bussi ja kaasa said veel lisaks Valdole ka viis tüdrukut. Ülejäänutel tuli paraku teed jätkata jalgsi, kuni sama buss meid ära viib ja neile siis järgi jõuab. Mägitee oli endiselt päris hirmutav, eriti sellistes vihmastes oludes, kus nii mõneski kohas oli teeperv ära uhutud ja paistis vaid sügavik. Usupühade tähtsus jõudis reaalselt meieni, kui jõudsime külla ning tee mägionni oli ummistatud autodega. Küla kohal kõrgus kirik, kuhu nüüd massid liikusid. Kitsad ja auklikud tänavad olid igatpidi autosid ja busse ning sagivaidinimesi täis, nende sekka ka mõned sead. Ega meil muud valikut olnudki, kui bussist välja kolida ja teed jalgsi jätkata. Õnneks leiti võimalus tõsta kõik teiste kotid ühte poodi selleks ajaks, kui me oma asjad mägionni ära tassime. Antud pood oli taas omaette vaatamisväärsus, tegemist oli halli laoruumi meenutava ruumiga, kus elektrit vist ammu juba ei olnud. Laes rippusid küll üksikud juhtmed, aga ned ei viinud kuhugi. Seina ääres olid riiulid, millel kaupa eriti ei olnud. WC-paberist suutis meie väike seltskond poe tühjaks osta. Kotid selga ja astuma. Vihm oli muutnud tänavad tõelisteks mülgasteks, lisaks sopale oli tänav täis läga, mis majapidamiste lautadest ja seaaedikutest nüüd kõik tänavale voolas. Valikut ei olnud ja tuli sellest läbi sammuda, õnneks olid jalas head saapad ja sääred kaitstud bahhillidega. Kui oma kotid seljast ära saime, tuli kohe alla tagasi suunduda ja teiste omad ka ära tuua. Poe juures ootas meid tabalukustatud uks. Selle avanemist oodates, nägime kuidas kohale saabus kriminaalpolitsei, kelle eesmärk oli arvatavasti liikluse korralagedust likvideerida. Midagi nad vist tegid, aga mingit muutust selles segaduses ei järgnenud. Valdo oli läinud Zurabi juurde abi otsima ja tuli tagasi teadmisega, et poeomanikust memme leiab kõrvalaasuva kollase värava tagant. Kuna kõik vähegi kollast väravatmeenutavad väravad olid lukus või ei viinud kellegi majapidamisse, siis tuli ikkagi Zurabi kohale kutsuda, kes kohale jõudes astus sisse rohelisest väravast ja hetk hiljem oli võtmega memm ka kohal. Et mitte rohkem edasi-tagasi käia, said kõik lisaks kellegi seljakotile kandaka telgi. Olin oma kandamiga nii suureks muutunud, et autode vahelt enam läbi ei mahtunud (endiselt olid ummikud). Õnneks tuli appi üks kohalik taat, kes mul ees käis ja autodel peegleid vastu külgi keeras, et ma kuidagigi mööda mahuks. Asjade, mäest ülesse tassimise raskusest ei hakka pikalt heietama - see oli raske ja jõuetuks tegev. Vahepeal oli selgunud võimalus, all Kazbegi küla hotellis, 3lari (21eek) eest dušši alla saada. Võimalus oli äärmiselt ahvatlev, aga kuna meid ootas nii kui nii ees rännaks alla külla, toidupoolist shoppama, siis otsustasin sellest käigust loobuda. Lootsin, et ajab mägimaja võimalustega läbi. Ja ajaski. Vesi suurte pottidega keema, pesukausiks haudepott, kraanist külma vett juurde ja asi toimis. Pesemiseks tekkis lausa pikk järjekord ja suur pesemise tahe viis selleni, et kui olin keema pannud kannuga teevee ja mõneks ajaks pliidist eemale länud, siis tagasi tulles ma teevett ei leidnud - keegi oli ka selle pesemise tarbeks ära võtnud. Ülemises magamistoas sai harjutada köiekinnitamise oskust, mille tulemusel muutus kogu ruum suureks pesunööride rägastikuks. Köied jooksid ühte ja teist pidi, kõik püüdsid omi asju natukenegi kuivemaks saada, enne uut mäkke minekut. Kuna vihmasadu ei lakanud endiselt, otsustasime enne poetiirule minemist teha kisselli ja oodata ilma paranemist. Paraku seda ei juhtunud, mis muud, kui keebid selga ja teele. Vaja oli uskumatul tpalju asju, taiplikkust seljakotti kaasa võtta meil muidugi ei olnud. Õnneks Valdol oli. Külas oli lisaks nostalgilisele putkamajandusele igas teises majas pood. Poodide sisemus meenutas ehk natuke meil veel säilinud keldripoode, samas oli ka suuri pooltühje saale, kus külmletid oma tegeliku otstarbe olid ammu minetanud ja nüüd pesupulbri jms eksponeerimiseks kasutusel oli. Samas oli kõik vajalik olemas, isegi kui see tähendas seda, et kolme purgi moosi saamiseks tuli seda osta kahest poest - ei peeta otstarbekaks vist suuri laovarusidhoida:). Tore oli ka see, et kui midagi küsisid ja müüjal seda pakkuda ei olnud, siis soovitas ta minna kõrval asuvasse poodi, et seal peaks olema. Poeskäigule järgnes taas paratamatult mäest üles mägimajani ronimine, mis oli juba kolmas kord sel päeval. Minu õnn oli see hetkolla naine ja kanda oma kahte kilekotti, kui kolm kaasasolnud meest kolme peale Valdo seljakotti püüdsid taarudes mä
est üles tarida. Aga kõik see pingutus oli seda väärt, kui peale mitmepäevast pudrust jms toitumist, said keedetud värsked kartulid, valmistatud suur hulk värsket salatit ja kõrvale veel muna-viinerirooga - selle söömine (ja tegelikult ka valmistamine) oli nauding omaette. Sooja saamiseks tehti kaminasse tuld. Kuna Gruusia ei ole puidu poolest rikas maa, siis kasutati tule tegemiseks Zurabi poolt toodud aiaposte vms puitu. Kamina esine täitus ruttu märgade saabastega ja tuba "aroomiga", mis sellele loomulikult järgnes. Samas tuleb tõdeda, et inimene muutub sellistes oludes hoopis vähem kapriissemaks ja palju olulisem on see, et sul oleks hommikul jalga panna kuivad saapad, kui see, et oli väike ebamugavus mitte just värskest õhust. Õhtuks tõusis nii tugev tuul, et kogu aeg tundus, nagu hakkaks katus kohe pealt ära lendama ja tulenevalt maja loomulikust ventilatsioonist, mis käis läbi seinakivide vaheliste pragude, oli tunne üsna tormine. Aga vahelduseks magada voodis oli hea, oleks kuskil veel wc-pott ka, oleks tunne kuninglik, see kükitamise teema tundub kõige raskemaks hetkel kujunevat st ainus asi, millest ma tõeliselt olen hakanud puudust tundma on wc-pott.
endiselt paremaks muutunud, ikka ümbritses meid udu ja sadas vihma. Kuigi enne reisile minekut olin hirmuga mõelnud sellisele olukorrale, et vihma sajab, varju saab minna vaid telki, kõik on märg ja niiske, siis tegelikkuses ei olnud see üldse nii hirmus. Õnneks jagus ka kuivi ja sooje riideid, kuigi suurem osa riideid olid selleks hetkeks juba märjad ja kuivatamise võimalus puudus st oli, aga asjad lihtsalt ei kuivanud.Tee alla külla läks suhteliselt kiiresti, tee oli juba tuttav. Nii mõnegi koha peal tekkisid külmavärinad, kui meenutasin seda enesetunnet, mis mul oli mõned päevad tagasi, kui seda teed vastassuunas rühkisin. Õnneks täna see raskus ei kordunud. Kuna kohalikel oli sel päeval mingi suur usupüha, siis kahe bussi asemel meil külas vastas vaid üks buss. Toimkonnas olek tagas meile võimaluse saada kohe bussiga külla, kuna pidime minema toiduvarusid täiendama. Kõikide kotid laoti bussi ja kaasa said veel lisaks Valdole ka viis tüdrukut. Ülejäänutel tuli paraku teed jätkata jalgsi, kuni sama buss meid ära viib ja neile siis järgi jõuab. Mägitee oli endiselt päris hirmutav, eriti sellistes vihmastes oludes, kus nii mõneski kohas oli teeperv ära uhutud ja paistis vaid sügavik. Usupühade tähtsus jõudis reaalselt meieni, kui jõudsime külla ning tee mägionni oli ummistatud autodega. Küla kohal kõrgus kirik, kuhu nüüd massid liikusid. Kitsad ja auklikud tänavad olid igatpidi autosid ja busse ning sagivaidinimesi täis, nende sekka ka mõned sead. Ega meil muud valikut olnudki, kui bussist välja kolida ja teed jalgsi jätkata. Õnneks leiti võimalus tõsta kõik teiste kotid ühte poodi selleks ajaks, kui me oma asjad mägionni ära tassime. Antud pood oli taas omaette vaatamisväärsus, tegemist oli halli laoruumi meenutava ruumiga, kus elektrit vist ammu juba ei olnud. Laes rippusid küll üksikud juhtmed, aga ned ei viinud kuhugi. Seina ääres olid riiulid, millel kaupa eriti ei olnud. WC-paberist suutis meie väike seltskond poe tühjaks osta. Kotid selga ja astuma. Vihm oli muutnud tänavad tõelisteks mülgasteks, lisaks sopale oli tänav täis läga, mis majapidamiste lautadest ja seaaedikutest nüüd kõik tänavale voolas. Valikut ei olnud ja tuli sellest läbi sammuda, õnneks olid jalas head saapad ja sääred kaitstud bahhillidega. Kui oma kotid seljast ära saime, tuli kohe alla tagasi suunduda ja teiste omad ka ära tuua. Poe juures ootas meid tabalukustatud uks. Selle avanemist oodates, nägime kuidas kohale saabus kriminaalpolitsei, kelle eesmärk oli arvatavasti liikluse korralagedust likvideerida. Midagi nad vist tegid, aga mingit muutust selles segaduses ei järgnenud. Valdo oli läinud Zurabi juurde abi otsima ja tuli tagasi teadmisega, et poeomanikust memme leiab kõrvalaasuva kollase värava tagant. Kuna kõik vähegi kollast väravatmeenutavad väravad olid lukus või ei viinud kellegi majapidamisse, siis tuli ikkagi Zurabi kohale kutsuda, kes kohale jõudes astus sisse rohelisest väravast ja hetk hiljem oli võtmega memm ka kohal. Et mitte rohkem edasi-tagasi käia, said kõik lisaks kellegi seljakotile kandaka telgi. Olin oma kandamiga nii suureks muutunud, et autode vahelt enam läbi ei mahtunud (endiselt olid ummikud). Õnneks tuli appi üks kohalik taat, kes mul ees käis ja autodel peegleid vastu külgi keeras, et ma kuidagigi mööda mahuks. Asjade, mäest ülesse tassimise raskusest ei hakka pikalt heietama - see oli raske ja jõuetuks tegev. Vahepeal oli selgunud võimalus, all Kazbegi küla hotellis, 3lari (21eek) eest dušši alla saada. Võimalus oli äärmiselt ahvatlev, aga kuna meid ootas nii kui nii ees rännaks alla külla, toidupoolist shoppama, siis otsustasin sellest käigust loobuda. Lootsin, et ajab mägimaja võimalustega läbi. Ja ajaski. Vesi suurte pottidega keema, pesukausiks haudepott, kraanist külma vett juurde ja asi toimis. Pesemiseks tekkis lausa pikk järjekord ja suur pesemise tahe viis selleni, et kui olin keema pannud kannuga teevee ja mõneks ajaks pliidist eemale länud, siis tagasi tulles ma teevett ei leidnud - keegi oli ka selle pesemise tarbeks ära võtnud. Ülemises magamistoas sai harjutada köiekinnitamise oskust, mille tulemusel muutus kogu ruum suureks pesunööride rägastikuks. Köied jooksid ühte ja teist pidi, kõik püüdsid omi asju natukenegi kuivemaks saada, enne uut mäkke minekut. Kuna vihmasadu ei lakanud endiselt, otsustasime enne poetiirule minemist teha kisselli ja oodata ilma paranemist. Paraku seda ei juhtunud, mis muud, kui keebid selga ja teele. Vaja oli uskumatul tpalju asju, taiplikkust seljakotti kaasa võtta meil muidugi ei olnud. Õnneks Valdol oli. Külas oli lisaks nostalgilisele putkamajandusele igas teises majas pood. Poodide sisemus meenutas ehk natuke meil veel säilinud keldripoode, samas oli ka suuri pooltühje saale, kus külmletid oma tegeliku otstarbe olid ammu minetanud ja nüüd pesupulbri jms eksponeerimiseks kasutusel oli. Samas oli kõik vajalik olemas, isegi kui see tähendas seda, et kolme purgi moosi saamiseks tuli seda osta kahest poest - ei peeta otstarbekaks vist suuri laovarusidhoida:). Tore oli ka see, et kui midagi küsisid ja müüjal seda pakkuda ei olnud, siis soovitas ta minna kõrval asuvasse poodi, et seal peaks olema. Poeskäigule järgnes taas paratamatult mäest üles mägimajani ronimine, mis oli juba kolmas kord sel päeval. Minu õnn oli see hetkolla naine ja kanda oma kahte kilekotti, kui kolm kaasasolnud meest kolme peale Valdo seljakotti püüdsid taarudes mä
est üles tarida. Aga kõik see pingutus oli seda väärt, kui peale mitmepäevast pudrust jms toitumist, said keedetud värsked kartulid, valmistatud suur hulk värsket salatit ja kõrvale veel muna-viinerirooga - selle söömine (ja tegelikult ka valmistamine) oli nauding omaette. Sooja saamiseks tehti kaminasse tuld. Kuna Gruusia ei ole puidu poolest rikas maa, siis kasutati tule tegemiseks Zurabi poolt toodud aiaposte vms puitu. Kamina esine täitus ruttu märgade saabastega ja tuba "aroomiga", mis sellele loomulikult järgnes. Samas tuleb tõdeda, et inimene muutub sellistes oludes hoopis vähem kapriissemaks ja palju olulisem on see, et sul oleks hommikul jalga panna kuivad saapad, kui see, et oli väike ebamugavus mitte just värskest õhust. Õhtuks tõusis nii tugev tuul, et kogu aeg tundus, nagu hakkaks katus kohe pealt ära lendama ja tulenevalt maja loomulikust ventilatsioonist, mis käis läbi seinakivide vaheliste pragude, oli tunne üsna tormine. Aga vahelduseks magada voodis oli hea, oleks kuskil veel wc-pott ka, oleks tunne kuninglik, see kükitamise teema tundub kõige raskemaks hetkel kujunevat st ainus asi, millest ma tõeliselt olen hakanud puudust tundma on wc-pott.