Hommikul asju pakkides õnnestus meil üsna korralikud kotitäied ebavajalikke asju leida, mis sai targu kõik 
alpimajja jäetud. Matk algas rõõmustavalt – kottidega tuli marssida ainult alla külla, edasi jätkus retk bussides. Bussisõit kujunes kuidagi väga pikaks läbides erinevaid külasid, tehes peatusi vaatamisväärsuste (meie jaoks vaatamisväärsused, usun, et kohalikele mitte) juures, kaubeldes hobuseid jne.
Sõit läks enamuse ajast ülesmäge, vahepeal oli päris kõhe, kui teeperv sügavikku kadus, aga tuli usaldada kohalikku juhti. Lõpp-peatuseks oli mägiküla, kus algas ootamine – ootasime järgi mõni küla tagasi kaubeldud hobusega poissi, kes pidi meie ühisvarustuse laagripaika viima. Aeg muudkui läks, aga poissi ei kusagil. Lõpuks kui üks bussitäis fotoaparaatidega Jaapani botaanikuid saabus, kelle juht teatas, et teel ei olnud ühtegi hobusega poissi, loobuti ootamast. Transpordiks kaubeldi kohalik külamees, kes oli kogu aeg meie juures saginud ja koos oma eidega hobuse selga jahukotte tarinud. Osa ühisvarustusest sai teele ja teine osa jäi Mišaga (üks meie kohalikke reisijuhte) maha teist hobust ootama. Nii tuligi kott selga ajada ja lõpuks algas matkamine. Tee läks alguses üsna pikalt otse kõrgusesse. Kuna jäime teistest millegi pärast natukene maha, siis tahtsin neile kiiresti järgi jõuda, aga see oli viga. Üsna kiiresti olin olukorras, kus suutsin vaid lõõtsutada ja iga järgmine samm tegi asja hullemaks. Sellel hetkel tabas mind mõte, et kui see mägimatkamine selline ongi, siis olen mina küll valmis järgnevad kaks nädalat kasvõi üksi all külas veetma. 
Aga Priidu seletusi kuulates hakkasin astuma hästi vaikselt, see oli nii raske, leppida sellega, et pean nagu tigu liikuma, samas tegi see olukorda kergemaks. Sain vaikselt hingamise tagasi ja juba suutsin teha enam kui kaks sammu järjest. Kui hingamine sai enam vähem korda, siis hakkas kott piinama. Ma ei olnud ikka osanud seda korralikult reguleerida ja see ei püsinud puusadel, tekitades seljale ja õlgadele valu. Õnneks sai Jaani abiga seda natukene paremaks kohendatud. Ometigi oli mul mahti natukene ringi vaadata, ümbrus oli imeline, isegi hoolimata sellest, et iga künka taga oli küngas ja mäe taga mägi. Oli palju lilli ja rohelust täis lagendikke, loomi, mägijõgesid.
Järjekordse pausi ajal nägime vastu tulevat hobust, see oli märk sellest, et laager ei ole väga kaugel. Samas tuli ka selja tagant hobune meie alla jäänud ühisvarustusega. Kui hakkasin oma kotti uuesti selga tirima teatas hobust juhtiv vana, et ta läheb nii kui nii sama t
eed, et ta tassib ise mu kotti. Natuke imelik oli, aga kuna kott oli tõesti raske ja ta seda juba kangesti sikutas, siis ma väga vastu ei vaielnud. Jäi mulje, et mu koorem ei olnud ka taadile kerge kanda, sest mõne aja möödudes ta istus juba kivile puhkama. Väitis küll, et hobune vajab puhkust, aga mine sa tea. Igatahes palusin Priidul küsida, et ega tal raske ole, olles valmis oma kotti ikka ise kandma. Aga taat teatas, et ta võiks mind ka õlale võtta. Mis seal siis ikka, sellised on Gruusia taadid. Natuke veel minna, paar jõeületust ja paistiski „tõotatud maa”, kõrgust oli siin u 2400m. Kaks kohalike laagrit oli juba ees ootamas, meie oma sai kolmandaks. Koht oli väga ilus, mägede keskel, kosega mägijõgi jooksis kõrvalt mööda. Lauskmaal elavale inimesele tõeline nauding. Peale mõningat asjatamist – telkide püstitamist, pakkimist, läksid osad grupist lähedalasuvatele kaljurahnudele ronimist harjutama, meie (mina, Priit, Meeri, Linda, Liina) läksime vaatama, mis meile lähima künka tagant paistab. Aga ega see olnudki suur üllatus, kui künka tagant paistis jälle küngas. Nautisin seda väikest jalutuskäiku, sest tundsin, et jaksan mäes tõusta, käia. See tekitas väikest lootust, et ehk asi ei olegi nii lootusetu. Peale seda kõmpimist oligi käes õhtusöögi aeg ja telki pugemine. Mahtusime neljakesi üsna edukalt ära. Kõik koos just toimetama ei mahuks, aga kaks ja kaks korraga oli juba enam vähem, ükshaaval veel parem. Maaliline mägijõe kosk muutus öösel tõeliseks nuhtluseks mühisedes nii kõvasti, et uni oli terve öö segatud.
alpimajja jäetud. Matk algas rõõmustavalt – kottidega tuli marssida ainult alla külla, edasi jätkus retk bussides. Bussisõit kujunes kuidagi väga pikaks läbides erinevaid külasid, tehes peatusi vaatamisväärsuste (meie jaoks vaatamisväärsused, usun, et kohalikele mitte) juures, kaubeldes hobuseid jne.
Sõit läks enamuse ajast ülesmäge, vahepeal oli päris kõhe, kui teeperv sügavikku kadus, aga tuli usaldada kohalikku juhti. Lõpp-peatuseks oli mägiküla, kus algas ootamine – ootasime järgi mõni küla tagasi kaubeldud hobusega poissi, kes pidi meie ühisvarustuse laagripaika viima. Aeg muudkui läks, aga poissi ei kusagil. Lõpuks kui üks bussitäis fotoaparaatidega Jaapani botaanikuid saabus, kelle juht teatas, et teel ei olnud ühtegi hobusega poissi, loobuti ootamast. Transpordiks kaubeldi kohalik külamees, kes oli kogu aeg meie juures saginud ja koos oma eidega hobuse selga jahukotte tarinud. Osa ühisvarustusest sai teele ja teine osa jäi Mišaga (üks meie kohalikke reisijuhte) maha teist hobust ootama. Nii tuligi kott selga ajada ja lõpuks algas matkamine. Tee läks alguses üsna pikalt otse kõrgusesse. Kuna jäime teistest millegi pärast natukene maha, siis tahtsin neile kiiresti järgi jõuda, aga see oli viga. Üsna kiiresti olin olukorras, kus suutsin vaid lõõtsutada ja iga järgmine samm tegi asja hullemaks. Sellel hetkel tabas mind mõte, et kui see mägimatkamine selline ongi, siis olen mina küll valmis järgnevad kaks nädalat kasvõi üksi all külas veetma. 
Aga Priidu seletusi kuulates hakkasin astuma hästi vaikselt, see oli nii raske, leppida sellega, et pean nagu tigu liikuma, samas tegi see olukorda kergemaks. Sain vaikselt hingamise tagasi ja juba suutsin teha enam kui kaks sammu järjest. Kui hingamine sai enam vähem korda, siis hakkas kott piinama. Ma ei olnud ikka osanud seda korralikult reguleerida ja see ei püsinud puusadel, tekitades seljale ja õlgadele valu. Õnneks sai Jaani abiga seda natukene paremaks kohendatud. Ometigi oli mul mahti natukene ringi vaadata, ümbrus oli imeline, isegi hoolimata sellest, et iga künka taga oli küngas ja mäe taga mägi. Oli palju lilli ja rohelust täis lagendikke, loomi, mägijõgesid.Järjekordse pausi ajal nägime vastu tulevat hobust, see oli märk sellest, et laager ei ole väga kaugel. Samas tuli ka selja tagant hobune meie alla jäänud ühisvarustusega. Kui hakkasin oma kotti uuesti selga tirima teatas hobust juhtiv vana, et ta läheb nii kui nii sama t
eed, et ta tassib ise mu kotti. Natuke imelik oli, aga kuna kott oli tõesti raske ja ta seda juba kangesti sikutas, siis ma väga vastu ei vaielnud. Jäi mulje, et mu koorem ei olnud ka taadile kerge kanda, sest mõne aja möödudes ta istus juba kivile puhkama. Väitis küll, et hobune vajab puhkust, aga mine sa tea. Igatahes palusin Priidul küsida, et ega tal raske ole, olles valmis oma kotti ikka ise kandma. Aga taat teatas, et ta võiks mind ka õlale võtta. Mis seal siis ikka, sellised on Gruusia taadid. Natuke veel minna, paar jõeületust ja paistiski „tõotatud maa”, kõrgust oli siin u 2400m. Kaks kohalike laagrit oli juba ees ootamas, meie oma sai kolmandaks. Koht oli väga ilus, mägede keskel, kosega mägijõgi jooksis kõrvalt mööda. Lauskmaal elavale inimesele tõeline nauding. Peale mõningat asjatamist – telkide püstitamist, pakkimist, läksid osad grupist lähedalasuvatele kaljurahnudele ronimist harjutama, meie (mina, Priit, Meeri, Linda, Liina) läksime vaatama, mis meile lähima künka tagant paistab. Aga ega see olnudki suur üllatus, kui künka tagant paistis jälle küngas. Nautisin seda väikest jalutuskäiku, sest tundsin, et jaksan mäes tõusta, käia. See tekitas väikest lootust, et ehk asi ei olegi nii lootusetu. Peale seda kõmpimist oligi käes õhtusöögi aeg ja telki pugemine. Mahtusime neljakesi üsna edukalt ära. Kõik koos just toimetama ei mahuks, aga kaks ja kaks korraga oli juba enam vähem, ükshaaval veel parem. Maaliline mägijõe kosk muutus öösel tõeliseks nuhtluseks mühisedes nii kõvasti, et uni oli terve öö segatud.
