Reisi algus oli lihtne, kui mitte arvestada, et me toppisime alles asju kottidesse kui taksodispetšer helistas ja meenutas, et meie takso ootab meid juba. Takso kolises kõvasti, aga kohale ikka viis. Väike ootamine Mustamäel bussi juures, varustus bussi, viimased hädaostud lähedalasuvatest poodidest ja teele. Tartust ülejäänud seltskond, kohv saiakestega kaasa ja edasi. Metsapeatuse ajal metsa joostes õnnestus jalga nikastada – hea reisi algus. Riiga lennujaama jõudsime nii, et väga tormama ei pidanud. Toimus suurem asjade pakkimine ja kaalumine tasakaalustamaks pagasi ja käsipagasi vastavust kehtestatud normidele. Minu seljakoti ja käsipagasi suhe oli lõpuks kuskil 18kg vs 5kg. Matkasaapad olid muidugi jalas ja jope seljas, hoolimata südasuvisest ajast. Terve bussisõit sai unistatud Lidos söömisest, aga võta näpust, see oli suletud. Õnneks leidsime väikese kohvikunurga, kust saime kiiresti mõlemad ühe salati. Oli teada, et lennukis süüa ei anta. Turvakontroll tähendas sokkis seismist, kuni minu uhked ja suured saapad põhjalikult läbi kontrolliti. Samas Priidu saabaste vastu ei tundud keegi huvi.
Lennuk väljus kell 22.25. Natuke ebamugavalt kitsas oli, aga ei midagi ületamatut. Konditsioneeritud õhk oli väga kuiv, põhjustades mulle tavapäraseid probleeme nina ja hingamisega, mistõttu magada ei õnnestunud hetkegi. Kella kolme ajal öösel jõudsime Thbilisi. Esmamulje lennujaamast oli väga hea. Tegemist oli vastaavatud lennujaamaga, mis
Tallinna lennujaamale kindlasti silmad ette annab. Lennujaamas pidime veetma järgmised neli tundi. Kes jalutas, kes pikutas, kes pakkis asju, ma tegin seda kõike. Hoolimata öisest ajast oli lennujaamas palju tegevust, kõik poed olid avatud ja inimesi sagis kõikjal. Sellest hoolimata tirisin lõpuks oma magamiskoti välja ja viskasin keset lennujaama siruli. Nii mõnigi magas juba enne kuskil äärel, kottide hunnikus või muul ebamugaval alusel. Magama kahjuks jääda ei õnnestunud, aga eks lihtsalt lebaminegi oli sel hetkel puhkus.
Seitsme ajal tuli teada, et liikuma, bussid on kohal. Jälle oma sada kilo (ok 20) selga ja lennujaamast välja. Meid ootasid kaks väikebussi. Väljast enam vähem, seest suht kodukootud, imeväikesed istmete vahed jne. Kõigepealt topiti pool bussi täis meie kotte ja seejärel jagunesime ise ka nendesse. Plaan, millest algselt räägiti oli, et läheme läbi mingist suurest marketist ja siis liikuma Kazbegi poole, lõunatame tee peal. Peale mõningast sõitu, peatusid bussid suure korrusmaja juures, kus oli ka pood. Market kindlasti mitte, väike pood, aga kaupa oli ja kui võtt
a, et kell oli seitse, siis päris ok. Rahvast oli tänavatel see aeg juba suht palju, enamus mehed, kes lõunamaale omaselt tundusidki seal enamuse aega koos seistes/istudes ja lobisedes veetvat. Kõigil hommikusöök ja muu nosimine ning ühistoit ostetud (mis võttis muidugi väga kaua aega kokkuvõttes) liikus
ime edasi, peatudes millegi pärast veel mitme pisikese poe juures ja sinna sisse astudes. Tekkis kahtlus, et sealgi maal on bussijuhil mingi kohustus seltskond oma sugulase/sõbra poodi vedada. Kuna need poed olid suht kaubavaesed, siis pöörati ots ringi ja sõideti turule. See oli paras elamus – mustus, räpasus ja tohutult kirju kaubavalik. Tunnike jälle möödas ja bussidesse. Unisus ja palavus kokku ei teinud enesetunnet just hiilgavaks. Tahe oli võimalikult palju näha, aga 24 tundi magamatust sundis vägisi silmi kinni. Mulje Thbilisist oli segane, kuidagi hall ja tolmune, täis poolikuid ehitisi, mida juba aastakümneid pole edasi ehitatud jne, oli ka ilusaid vaateid, aga määravaks jäi sel teekonnal hallus. Aga poolikute ehitiste puhul oli huvitav fenomen nt 5 kordne ehitise karkass (laed, põrandad olemas) ja siis suvalistes kohtades seinad, nii moodustusid nende lagede ja põrandate vahele kättesaadavatest vahenditest ehitatud korterikarbid.
Edasi jätkus mitu tundi bussis, enamus püüdis kitsastes oludes kuidagi tukkuda. Mingi hetk kui silmad avasin, siis kõik magasidki. Olime jõudnud mägede keskele ja eemalt paistis imesinine järv, see oli vaade, mis sundis silmi punnis hoidma, et mitte magama jääda. Aga punnita palju tahad, uni tahab oma. Tee viis kogu aeg üles poole, vahepeal pidi juba neelatama, et kõrvu avada. Lõuna oli tellitud suusakuurorti, kus Valdo (reisijuht) talvel suusatamas käis. See oli ainus aktiivselt arendatav koht, mida ma sel maal nägin, järjest kerkisid suured hotellid. Meiegi olime ühes poolikus hotellis, mida arvatavasti laiendati, sest seest oli see valmis. Toit oli kohalik - šašlõkk, hatšapurid (pannkoogi sugulane, millesse praetakse juust sisse) ja henkaalid (pelmeeni sugulane, aga oluliselt suurem, oluline, et söödaks näppudega, et puljong selle seest kaotsi ei läheks jne), kõrvale kohalik vein. Kõht täis, pererahvas tänatud ja bussidesse, edasi jätkus reis arvatavasti kuskil tunnike - ajataju kadus unesegasusse. Mingi hetk bussid peatusid ja kobisime välja. Vaatest väljakule, mida ääristasid müügiputkad,
millelaadseid Eestis juba kümme aastat kindlasti näha ei ole olnud, piisas, et olla kindel oleme kohal – Kazbegis, Venemaast eraldas meid vaid mäeahelik. Olin mitmeid pilte sellest keskväljakust näinud eelmise aasta reisiseltskonna piltidel. Pausist sellel väljakul ma suurt aru ei saanud, sest hetk hiljem aeti meid taas bussi. Sõitsime kuskil 500m ja jälle bussist välja. Selgus, et külateed on nii kehvas seisus, et bussid ei ole võimelised meid koos meie pagasiga mäest üles vedama. Mis siis ikka – matk alaku! Õnneks kotid viidi ikkagi bussidega ära. Edasi tuli päris korralik tõus läbi küla a
lpimajakese juurde, millest sai meie peatuspaik ja igatsetud koht mägedes olles (sest seal sai voodis magada). Tänavate halb seisukord ei olnud liialdus. Selliseid teid olen ma ehk kohaned mahajäetud ja lagunenud sõjaväeosades, aga mitte mujal. Võib ette kujutada, et kunagi oli seal isegi asfalt, aga see oli väga, väga ammu. Nende arhitektuuri ei oskagi kohe kommenteerida – segane, lagunev, hõre. Mis silma hakkasid olid pitskaunistusega vihmaveetorud, kaunistustega väravad jms pisikesed detailid, samas kui majad oli lagunemas, aknad kinni löödud papiga vms. Oli ka erandeid. Saan aru, et kultuur on teine, aga väike korraarmastus või ilumeel oleks kindlasti seal tore vheldus. Samas usun, et nemad on ise õnnelikud ka nii, mis seal minul vinguda, oligi eksootilisem. Külapildi suureks ilmestajaks on ka tõsine naturaalmajandus – emised, koos põrsakarjaga, lehmad, kanad – kõik elavad
tänaval st neil on küll ka laudad ja koduaiad, aga neid ei ahistata sellega, et nad seal kinni peaks olema, kogu küla on nende päralt – tõsine stressivaba liha tuleb sealt.
Elamustest tulvil jõudsime alpimajja (1800m), kui minu kujutluses oli kesk-euroopas tavaline palkehitisest alpimaja, siis meid ootas kividest laotud maja, mis oli üks arhitektuuriime kindlasti selle küla taustal. Tegelikult ei asunud mägimaja mitte Kazbegi vaid Gergeti külas. Tegemist oli lihtsalt kahe kõrvuti asuva külaga. Suurim rõõm sel hetkel oli jällegi voodi üle, viimasest ärkamisest oli möödas üle 30 tunni. Paraku oli üleväsimus nii suur, et und ei tulnudki. Mis muud kui mäest alla külaga täiendavat tutvust tegema. Imelised nähtused, mis seal tabasid olid nt kohalik prügimajandus – kogu prügi jõkke, muud majandust ei olnudki. Jõeääred olidki prügimäeks. Põhiline sõiduvahend on seal Niva, ei imesta, see masin vähemalt on võimeline sellistel teedel „komberdama". Putkadest juba kirjutasin, poed on sama toredad ja „vanaaegsed" meie mõistes.
Reisi alguse tervisehädadena saaks loetleda – Eestis pissipeatusel võssa joostes välja väänatud pahkluu, mis Thbilisi lennujaamas valu vaigistava salviga sai enam vähem korda ning mõlema talla all villid, all külas käimisest – hea algus.
Edasine plaan nägi ette viite päeva mägipiirkonnas, Juta küla lähedal, harjutamiseks ja aklimatiseerumiseks.
Lennuk väljus kell 22.25. Natuke ebamugavalt kitsas oli, aga ei midagi ületamatut. Konditsioneeritud õhk oli väga kuiv, põhjustades mulle tavapäraseid probleeme nina ja hingamisega, mistõttu magada ei õnnestunud hetkegi. Kella kolme ajal öösel jõudsime Thbilisi. Esmamulje lennujaamast oli väga hea. Tegemist oli vastaavatud lennujaamaga, mis
Tallinna lennujaamale kindlasti silmad ette annab. Lennujaamas pidime veetma järgmised neli tundi. Kes jalutas, kes pikutas, kes pakkis asju, ma tegin seda kõike. Hoolimata öisest ajast oli lennujaamas palju tegevust, kõik poed olid avatud ja inimesi sagis kõikjal. Sellest hoolimata tirisin lõpuks oma magamiskoti välja ja viskasin keset lennujaama siruli. Nii mõnigi magas juba enne kuskil äärel, kottide hunnikus või muul ebamugaval alusel. Magama kahjuks jääda ei õnnestunud, aga eks lihtsalt lebaminegi oli sel hetkel puhkus.Seitsme ajal tuli teada, et liikuma, bussid on kohal. Jälle oma sada kilo (ok 20) selga ja lennujaamast välja. Meid ootasid kaks väikebussi. Väljast enam vähem, seest suht kodukootud, imeväikesed istmete vahed jne. Kõigepealt topiti pool bussi täis meie kotte ja seejärel jagunesime ise ka nendesse. Plaan, millest algselt räägiti oli, et läheme läbi mingist suurest marketist ja siis liikuma Kazbegi poole, lõunatame tee peal. Peale mõningast sõitu, peatusid bussid suure korrusmaja juures, kus oli ka pood. Market kindlasti mitte, väike pood, aga kaupa oli ja kui võtt
a, et kell oli seitse, siis päris ok. Rahvast oli tänavatel see aeg juba suht palju, enamus mehed, kes lõunamaale omaselt tundusidki seal enamuse aega koos seistes/istudes ja lobisedes veetvat. Kõigil hommikusöök ja muu nosimine ning ühistoit ostetud (mis võttis muidugi väga kaua aega kokkuvõttes) liikus
ime edasi, peatudes millegi pärast veel mitme pisikese poe juures ja sinna sisse astudes. Tekkis kahtlus, et sealgi maal on bussijuhil mingi kohustus seltskond oma sugulase/sõbra poodi vedada. Kuna need poed olid suht kaubavaesed, siis pöörati ots ringi ja sõideti turule. See oli paras elamus – mustus, räpasus ja tohutult kirju kaubavalik. Tunnike jälle möödas ja bussidesse. Unisus ja palavus kokku ei teinud enesetunnet just hiilgavaks. Tahe oli võimalikult palju näha, aga 24 tundi magamatust sundis vägisi silmi kinni. Mulje Thbilisist oli segane, kuidagi hall ja tolmune, täis poolikuid ehitisi, mida juba aastakümneid pole edasi ehitatud jne, oli ka ilusaid vaateid, aga määravaks jäi sel teekonnal hallus. Aga poolikute ehitiste puhul oli huvitav fenomen nt 5 kordne ehitise karkass (laed, põrandad olemas) ja siis suvalistes kohtades seinad, nii moodustusid nende lagede ja põrandate vahele kättesaadavatest vahenditest ehitatud korterikarbid.Edasi jätkus mitu tundi bussis, enamus püüdis kitsastes oludes kuidagi tukkuda. Mingi hetk kui silmad avasin, siis kõik magasidki. Olime jõudnud mägede keskele ja eemalt paistis imesinine järv, see oli vaade, mis sundis silmi punnis hoidma, et mitte magama jääda. Aga punnita palju tahad, uni tahab oma. Tee viis kogu aeg üles poole, vahepeal pidi juba neelatama, et kõrvu avada. Lõuna oli tellitud suusakuurorti, kus Valdo (reisijuht) talvel suusatamas käis. See oli ainus aktiivselt arendatav koht, mida ma sel maal nägin, järjest kerkisid suured hotellid. Meiegi olime ühes poolikus hotellis, mida arvatavasti laiendati, sest seest oli see valmis. Toit oli kohalik - šašlõkk, hatšapurid (pannkoogi sugulane, millesse praetakse juust sisse) ja henkaalid (pelmeeni sugulane, aga oluliselt suurem, oluline, et söödaks näppudega, et puljong selle seest kaotsi ei läheks jne), kõrvale kohalik vein. Kõht täis, pererahvas tänatud ja bussidesse, edasi jätkus reis arvatavasti kuskil tunnike - ajataju kadus unesegasusse. Mingi hetk bussid peatusid ja kobisime välja. Vaatest väljakule, mida ääristasid müügiputkad,
millelaadseid Eestis juba kümme aastat kindlasti näha ei ole olnud, piisas, et olla kindel oleme kohal – Kazbegis, Venemaast eraldas meid vaid mäeahelik. Olin mitmeid pilte sellest keskväljakust näinud eelmise aasta reisiseltskonna piltidel. Pausist sellel väljakul ma suurt aru ei saanud, sest hetk hiljem aeti meid taas bussi. Sõitsime kuskil 500m ja jälle bussist välja. Selgus, et külateed on nii kehvas seisus, et bussid ei ole võimelised meid koos meie pagasiga mäest üles vedama. Mis siis ikka – matk alaku! Õnneks kotid viidi ikkagi bussidega ära. Edasi tuli päris korralik tõus läbi küla a
lpimajakese juurde, millest sai meie peatuspaik ja igatsetud koht mägedes olles (sest seal sai voodis magada). Tänavate halb seisukord ei olnud liialdus. Selliseid teid olen ma ehk kohaned mahajäetud ja lagunenud sõjaväeosades, aga mitte mujal. Võib ette kujutada, et kunagi oli seal isegi asfalt, aga see oli väga, väga ammu. Nende arhitektuuri ei oskagi kohe kommenteerida – segane, lagunev, hõre. Mis silma hakkasid olid pitskaunistusega vihmaveetorud, kaunistustega väravad jms pisikesed detailid, samas kui majad oli lagunemas, aknad kinni löödud papiga vms. Oli ka erandeid. Saan aru, et kultuur on teine, aga väike korraarmastus või ilumeel oleks kindlasti seal tore vheldus. Samas usun, et nemad on ise õnnelikud ka nii, mis seal minul vinguda, oligi eksootilisem. Külapildi suureks ilmestajaks on ka tõsine naturaalmajandus – emised, koos põrsakarjaga, lehmad, kanad – kõik elavad
tänaval st neil on küll ka laudad ja koduaiad, aga neid ei ahistata sellega, et nad seal kinni peaks olema, kogu küla on nende päralt – tõsine stressivaba liha tuleb sealt.Elamustest tulvil jõudsime alpimajja (1800m), kui minu kujutluses oli kesk-euroopas tavaline palkehitisest alpimaja, siis meid ootas kividest laotud maja, mis oli üks arhitektuuriime kindlasti selle küla taustal. Tegelikult ei asunud mägimaja mitte Kazbegi vaid Gergeti külas. Tegemist oli lihtsalt kahe kõrvuti asuva külaga. Suurim rõõm sel hetkel oli jällegi voodi üle, viimasest ärkamisest oli möödas üle 30 tunni. Paraku oli üleväsimus nii suur, et und ei tulnudki. Mis muud kui mäest alla külaga täiendavat tutvust tegema. Imelised nähtused, mis seal tabasid olid nt kohalik prügimajandus – kogu prügi jõkke, muud majandust ei olnudki. Jõeääred olidki prügimäeks. Põhiline sõiduvahend on seal Niva, ei imesta, see masin vähemalt on võimeline sellistel teedel „komberdama". Putkadest juba kirjutasin, poed on sama toredad ja „vanaaegsed" meie mõistes.
Reisi alguse tervisehädadena saaks loetleda – Eestis pissipeatusel võssa joostes välja väänatud pahkluu, mis Thbilisi lennujaamas valu vaigistava salviga sai enam vähem korda ning mõlema talla all villid, all külas käimisest – hea algus.
Edasine plaan nägi ette viite päeva mägipiirkonnas, Juta küla lähedal, harjutamiseks ja aklimatiseerumiseks.
