Uni oli üllatavalt hea. 
Ärkasin küll korduvalt, kuna nina valutas ja oleks tahtnud nuusata, kuid suutsin siiski iga kord uuesti uinuda. Ühel hetkel otsustas Priit norskama hakata, nii et pidin teda pidevalt müksama, et vaikust saada. Äratus oli mõni hetk peale nelja. Väljas oli täiesti pime. Pika otsimise peale leidsime üles oma lambid, et oleks kergem toimetada. Õhk väljas oli talviselt karge. Plaanist kell 5 liikuma hakata ei tulnud midagi välja, kell 4.55 ei keenud veel hommikusöögi vesigi. Enesetunne ei olnud väga halb, aga mitte ka hea. Aspiriin oli taas abiks. Varasest ärkamisest või siis kõrgusest tundsin iiveldust. Oma pudru ma süüa ei suutnudki, hoolimata teadmisest kui väga ma seda vajan. Kaerakookigi suutsin võtta vaid paar ampsu – lihtsalt ei suutnud midagi alla neelata. Õnneks ei pidanud ma kotti kaasa võtma, vaja oli piisavalt vähe asju, et võtta üks kott. Mulle jäi taas fotokas kanda. Esimene tõus oli juba päris raske, iiveldus tugevnes ja
kaalusin mitu korda tagasi pöördumise võimalust. Rahvast oli tipu poole liikumas üsna palju. Lätlased olid tulnud otse meteost, ei kujuta ette, mis kell nad sel hommikul liikuma hakkasid. Peale nende oli 3-4 erinevat gruppi veel. Varbad ja näpud külmetasid natukene, muidu oli soe, taamalt paistis juba ka päikene. Peale mõningat kõmpimist
lumekoorikul, saime korralduse kassid alla panna. Kuna oli valitud astuda oma rada ja mitte teiste poolt ette tehtud jälgi, oli liikumine väga aeglande. Zurabi astus ees ja tagus jälgi sisse. Kuulsin teiste nurinat aeglase tempo üle, samas mulle see sobis, tekkis lootus, et sellise tempoga võin minagi tippu jõuda, kuigi sel hetkel oli tipp veel väga kaugel, kuid samas silmapiiril. Tee oli pikk ja pidev võitlus iiveldusega. Vahepeal oli tõ
usunurk üsna järsk ja kassi nina tuli kõvasti lumme lüüa, et leida korralikku toetuspinda edasi astumiseks. Eemalt nägime Elbruse tippu, hiljem selgus, et umbes samal ajal jõudsid minu kaks töökaaslast Elbruse tippu. Neid me küll eemalt ei näinud:). Lõpuks jõudsime sadulale. Väike kehakinnitus ja edasi liikusime seongutes. Kui enamuse aja oli paistnud päike, siis sadulale jõudmise hetkeks oli meie ümber korralik pilvisus. Pilvest ei paistnud sel hetkel enam ka tippu. Tõus edasi oli järsk, pidevalt oli lootus, et järgmise nõlva taga on lõpp, aga see oli asjatu, iga nõlva tagant paistis järgmine nõlv, millele tuli ronida. Teekond läks edasi päris sügavas lumes ja astumise tegi raskeks läbivajunud astmed. Mingi hetk hakkas ülevalt laskuvaid inimesi vastu tulema. Lätlased olid tipus käinud ja suundusid alla. Rõõmsalt hüüdsid nad meile, et ainult 20 minutit on veel minna ja mina naiivne olin lootnud, et lõpp on käes. Samas läks see ruttu, tempo oli küll endiselt väga aeglane, iga paari sammu tagant tuli oodata, et ees minejad edasi liiguksid. Ja olimegi tipus. Kui aus olla, siis mingit rõõmu ma selle üle ei tundnud.
Sel hetkel suutsin mõelda vaid sellele, et me ometi hakkaks alla minema. Tipus oli rahvast palju, pilvisuse tõttu nähtavust ei olnud ja puhus päris tugev tuul. Kõige turvalisem tundus lihtsalt paigal istuda ja oodata. Tipus tegeldi hetke jäädvustamisega, hetkeks lasid pilved näha ka natuke avaramat vaadet. Alla mineku teekonna esimene järsk laskumine läks suuremas osas tagumikul, püüdsin küll mööda astmeid astuda, kuid pehme lumi vajus ja jalad sõitsid alt ära. Samas oli ka köis nii pingul, et kui ees mineval Priidul sama moodi jalad alt ära vajusid, tõmbas ta hooga kaasa ka mind. Ühesõnaga kogu see asi oli üks paras ukerdamine. Kogu tee võitlesin iiveldusega, olgu selle põhjuseks siis mägihaigus või asjaolu, et ma polnud suutnud mitu päeva korralikult süüa. Aga nagu ikka – lõpuks paistis laager. Esimesena tuli laagris vastu Valdo, kes suuskadel oli üsna kiiresti alla saanud. Kallistused, õnnitlused ja tohutu soov saada pikali. Jumalik tunne, kui see lõpuks õnnestus, isegi iiveldus, mis mind kogu hommikupooliku oli saatnud, andis järele. Tehti otsus, et peale lühikest pausi laskutakse meteosse, kuna kõik jõudsid tippu, siis ei olnud lisapäeva vaja ja all pool oli vähem ilmastikuoludest tingitud ohte. Teadmine, et suurim pingutus oli nüüdseks selja taga, andis jõudu ning teekond meteosse möödus ruttu ja ei tundunud üldse raske. Tervis oli taastunud ja vaikselt hakkas tekkima rahulolu. Järgmise päeva osas võeti vastu otsus, et soovijad saavad võtta veel ühe tipu ja minna lähedalasuvale Orzverile, teistele oli see päev puhkamiseks, et pealelõunal koos alla järgmisesse laagrisse liikuda.
Ärkasin küll korduvalt, kuna nina valutas ja oleks tahtnud nuusata, kuid suutsin siiski iga kord uuesti uinuda. Ühel hetkel otsustas Priit norskama hakata, nii et pidin teda pidevalt müksama, et vaikust saada. Äratus oli mõni hetk peale nelja. Väljas oli täiesti pime. Pika otsimise peale leidsime üles oma lambid, et oleks kergem toimetada. Õhk väljas oli talviselt karge. Plaanist kell 5 liikuma hakata ei tulnud midagi välja, kell 4.55 ei keenud veel hommikusöögi vesigi. Enesetunne ei olnud väga halb, aga mitte ka hea. Aspiriin oli taas abiks. Varasest ärkamisest või siis kõrgusest tundsin iiveldust. Oma pudru ma süüa ei suutnudki, hoolimata teadmisest kui väga ma seda vajan. Kaerakookigi suutsin võtta vaid paar ampsu – lihtsalt ei suutnud midagi alla neelata. Õnneks ei pidanud ma kotti kaasa võtma, vaja oli piisavalt vähe asju, et võtta üks kott. Mulle jäi taas fotokas kanda. Esimene tõus oli juba päris raske, iiveldus tugevnes ja
kaalusin mitu korda tagasi pöördumise võimalust. Rahvast oli tipu poole liikumas üsna palju. Lätlased olid tulnud otse meteost, ei kujuta ette, mis kell nad sel hommikul liikuma hakkasid. Peale nende oli 3-4 erinevat gruppi veel. Varbad ja näpud külmetasid natukene, muidu oli soe, taamalt paistis juba ka päikene. Peale mõningat kõmpimist
lumekoorikul, saime korralduse kassid alla panna. Kuna oli valitud astuda oma rada ja mitte teiste poolt ette tehtud jälgi, oli liikumine väga aeglande. Zurabi astus ees ja tagus jälgi sisse. Kuulsin teiste nurinat aeglase tempo üle, samas mulle see sobis, tekkis lootus, et sellise tempoga võin minagi tippu jõuda, kuigi sel hetkel oli tipp veel väga kaugel, kuid samas silmapiiril. Tee oli pikk ja pidev võitlus iiveldusega. Vahepeal oli tõ
usunurk üsna järsk ja kassi nina tuli kõvasti lumme lüüa, et leida korralikku toetuspinda edasi astumiseks. Eemalt nägime Elbruse tippu, hiljem selgus, et umbes samal ajal jõudsid minu kaks töökaaslast Elbruse tippu. Neid me küll eemalt ei näinud:). Lõpuks jõudsime sadulale. Väike kehakinnitus ja edasi liikusime seongutes. Kui enamuse aja oli paistnud päike, siis sadulale jõudmise hetkeks oli meie ümber korralik pilvisus. Pilvest ei paistnud sel hetkel enam ka tippu. Tõus edasi oli järsk, pidevalt oli lootus, et järgmise nõlva taga on lõpp, aga see oli asjatu, iga nõlva tagant paistis järgmine nõlv, millele tuli ronida. Teekond läks edasi päris sügavas lumes ja astumise tegi raskeks läbivajunud astmed. Mingi hetk hakkas ülevalt laskuvaid inimesi vastu tulema. Lätlased olid tipus käinud ja suundusid alla. Rõõmsalt hüüdsid nad meile, et ainult 20 minutit on veel minna ja mina naiivne olin lootnud, et lõpp on käes. Samas läks see ruttu, tempo oli küll endiselt väga aeglane, iga paari sammu tagant tuli oodata, et ees minejad edasi liiguksid. Ja olimegi tipus. Kui aus olla, siis mingit rõõmu ma selle üle ei tundnud.
Sel hetkel suutsin mõelda vaid sellele, et me ometi hakkaks alla minema. Tipus oli rahvast palju, pilvisuse tõttu nähtavust ei olnud ja puhus päris tugev tuul. Kõige turvalisem tundus lihtsalt paigal istuda ja oodata. Tipus tegeldi hetke jäädvustamisega, hetkeks lasid pilved näha ka natuke avaramat vaadet. Alla mineku teekonna esimene järsk laskumine läks suuremas osas tagumikul, püüdsin küll mööda astmeid astuda, kuid pehme lumi vajus ja jalad sõitsid alt ära. Samas oli ka köis nii pingul, et kui ees mineval Priidul sama moodi jalad alt ära vajusid, tõmbas ta hooga kaasa ka mind. Ühesõnaga kogu see asi oli üks paras ukerdamine. Kogu tee võitlesin iiveldusega, olgu selle põhjuseks siis mägihaigus või asjaolu, et ma polnud suutnud mitu päeva korralikult süüa. Aga nagu ikka – lõpuks paistis laager. Esimesena tuli laagris vastu Valdo, kes suuskadel oli üsna kiiresti alla saanud. Kallistused, õnnitlused ja tohutu soov saada pikali. Jumalik tunne, kui see lõpuks õnnestus, isegi iiveldus, mis mind kogu hommikupooliku oli saatnud, andis järele. Tehti otsus, et peale lühikest pausi laskutakse meteosse, kuna kõik jõudsid tippu, siis ei olnud lisapäeva vaja ja all pool oli vähem ilmastikuoludest tingitud ohte. Teadmine, et suurim pingutus oli nüüdseks selja taga, andis jõudu ning teekond meteosse möödus ruttu ja ei tundunud üldse raske. Tervis oli taastunud ja vaikselt hakkas tekkima rahulolu. Järgmise päeva osas võeti vastu otsus, et soovijad saavad võtta veel ühe tipu ja minna lähedalasuvale Orzverile, teistele oli see päev puhkamiseks, et pealelõunal koos alla järgmisesse laagrisse liikuda.