10.9.07

Vihm (15.07)

On hommik ja vihma sajab ikka. Oleme sõna otseses mõttes täiesti pilves. Hetkeks nägime päikest ja tekkis juba lootus, aga järgmine hetk hajus see lootus uude pilve. Peale poolepäevast olesklemist otsustati siiski väike jalutuskäik ette võtta. Kes soovis, võis laagrisse jääda. Esimene liikuma hakkamise katse luhtus taas sadama hakanud vihma tõttu. Teine katse oli edukam, aga oma teekonnal saime vihma üsna rohkelt. Jalutuskäigule eelnes vaidlus kas kasulikum on taastuda jalutades ning hoides jalgu tegevuses või võttes mõõdukaid kõrgusi nt tõusta Muhhadze tippu. Seisukohad olid erinevad, aga lõppes sellega, et kõik läksid jalutama. Jalutuskäik oli meeldivalt jõukohane. Mingi hetk tekkis Davidil idee võtta siiski ka üks tipp, mis ühtedes rõõmu, teistes mitte just vaimustust tekitas, kuna algne eesmärk oli ikkagi jalutuskäik, kuhu osad isegi jooki kaasa ei võtnud. Ilmastikuolud välistasid siiski lõpuks tippu minemise. Selle asemel turnisime väikese künka otsa, mille Linda ristis Architaks (oma tulevase tütre järgi). Laagripaigas pakkusid meile meelelahutust naaberlaagris elavad, arvatavasti kohalikud, noormehed, keda tundus, et oli seal hoitud juba pikka aega. Kuidas muidu seletada asjaolu, et nad suurt sõjakisa tehes üksteist matkakeppidega loopisid, karjakaupa röökides ringi tormasid ja kui üks õnnetu pull nende laagrisse sattus, siis seda kaigastega taga ajasid. Ning kõike seda saatis pidev kisa. Vahepalana rivistasid nad end kivi otsa ja lasid valjuhäälse rivilaulu kuuldele. Õhtu oli nagu ikka - söök ja magama.