Kuulsin varahommikul Orzverile minejate toimetamist, aga kaasa minekuks ei tekkinud vähimatki soovi, eelmise päeva pingutus oli veel liiga värskelt meeles. Tõelised mäesõbrad olid see kord Alar, Margit, Eva, Jaan, Valdo ja Zurabi, keda see viimane tipp tõmbas. Meie pool 
päeva mööduski nii sama vedeledes, päikest võttas jne. Vedelemise tulemuseks oli korralik päikesepõletus ja täielik “parmupäevitus”. Orzverilt saabujad olid äärmiselt rahulolevad, tekitades isegi väikest kadedust, samas leppisin sellega, et puhata oli ka hea. Kella kolmest oli plaan alla liikuma hakata. Päikesepaisteline ilm oli selleks ajaks pilviseks muutunud ja vihmgi ei andnud kaua oodata. Kott sai üliraske, tekitades väikest hirmu rännaku ees, aga õnneks oli see asjatu. Teekond oli alla tundus oluliselt lühem kui üles.
päeva mööduski nii sama vedeledes, päikest võttas jne. Vedelemise tulemuseks oli korralik päikesepõletus ja täielik “parmupäevitus”. Orzverilt saabujad olid äärmiselt rahulolevad, tekitades isegi väikest kadedust, samas leppisin sellega, et puhata oli ka hea. Kella kolmest oli plaan alla liikuma hakata. Päikesepaisteline ilm oli selleks ajaks pilviseks muutunud ja vihmgi ei andnud kaua oodata. Kott sai üliraske, tekitades väikest hirmu rännaku ees, aga õnneks oli see asjatu. Teekond oli alla tundus oluliselt lühem kui üles.