Kui ma Kazbeki tipus olles mõtlesin, et mulle meeldib küll matkamine, kuid tippu ronimine jääb esimeseks ja viimaseks korraks, siis aja möödudes on mõtted muutumas. Selles ettevõtmises on väljakutset. Ma naudin küll puhkamist soojal maal, kuid ühelgi puhkusereisil ei ole ma puhanud nii nagu sellel reisil. Mul võis olla küll füüsiliselt raskeid hetki, kuid mu vaim puhkas. Töö, koolimured jms olid jäänud kaugele maha. Päevarutiin oli tõusta, süüa, pakkida, matkata, pakkida lahti, süüa ja magama minna. Sedasi päevast päeva. Viimastel reisipäevadel tundsin, et tahaksin tööle minna, et oma pea tööle panna. Seda peaksingi peaga töötava inimese tõeliseks puhkuseks, kus saavutad olukorra, milles tunned, et tahaksid tööd teha ja oled selleks valmis.
Mulle meeldis see, kuidas sai hakkama ilma igasugu elementaarse mugavuseta, mis meie igapäevaelu täidab ja enamustest asjadest ei tundnud puudust. Ma olin rõõmus, et nii palju enne reisi varustuse hankimiseks panustasime - ei olnud ühtki hetke, kui oleksin mõelnud, et mõni ost ei olnud otstarbekas, samuti ei olnud olukorda, kus oleksin varustuse tõttu ebamugavust tundnud või külmetanud. Siit tarkusetera tulevikuks - võõrasse olukorda sattumise raskust saab ennetada ettevalmistusega, meie jaoks oli see kuude kaupa mööda poode käimine ja kogenud inimeste pidev küsimustega pommitamine. Ja veel üks tarkusetera oma kogemusest, kõige raskematest hetkedest aitab üle, kui on lähedal mõni hea ja lähedane inimene, kellele raskel hetkel kasvõi nähvata või siis õhtul kaissu pugeda. See on igal hetkel abiks:)
