Hommik algas taas pakkimisega. Eilne ilmaennustus lubas veel ühte vihmast päeva, sealt edasi juba kahte ilusamat päeva, et neid ära kasutada võeti vastu otsus liikuma hakata iga ilmaga. Väljas oli hall, aga vähemalt ei sadanud enam. Kamba peale otsustati võtta üks lisa hobune, kelle kanda sai anda raskema varustuse – telgi, kassid, karabiinid jms, viimasena õnnestus loobuda ka magamiskottidest. Kõik see tegi koti oluliselt kergemaks, aga paraku mitte kergeks. Kell kaheksa liikuma hakkamise plaanist sai taas sujuvalt liikuma hakk
amine kell üheksa. Päevaplaan nägi ette tõusmist 1800 meetri pealt 3000-le meetrile, mis tähendas orienteeruvalt kuue tunnist matka. Tee esimene osa kulges läbi võsa, samas üsna järsult kõrgusesse tõustes. Püüdsin kogu aeg keskenduda sellele, et pean astuma vaikselt ja mõõdukalt. Vahepeal oli jaksu, vahepeal jälle mitte. Koti rihm rõhus kõhule ning kuna kõht oli veel üsna täis, siis tekitas see üsna rõveda enesetunde. Edasi oli selline laugem etapp, mis peagi tõusuks muutus. Mingi hetk tundsin kuidas jaks lõppeb ja ma ei jaksa edasi sammugi astuda – kott rõhus ja iiveldas, olemine oli nii abitu, et maha istudes pidin palju vaeva nägema, et mitte lapse kombel nutma hakata. Aga kuna tee viis siiski vaid edasi, tuli end kokku võtta ja edasi liikuda. Priit oli taas abiks, astudes mul ees ning sundides mõõdukale tempole. Lõpuks ometi paistis eemalt laagripaik. Veel üks langus orgu, taas tõus, langus jõeni, jõeületus ja kohal. Hommikul arvati, et jõevool ja veetase võivad nii kiired olla, et jõgi tuleb hobuste seljas ületada. Seda siiski vaja ei olnud, saime kohalike meeste abiga kivilt kivile hüpates omal jalal jõest üle. Laagripaigas (2900m) oli juba mitu erinevat seltskonda ees sh vene rahvusest seltskond Eestist.
Olin nii väsinud, et tavapärast rahulolu, mis laagrisse jõudmisega kaasneb, ma sel päeval ei tundnud. Suurim soov oli vaid paigal istuda ja ennast mitte liigutada. Tundsin väikest peavalu ja iiveldust. Laagriplatsil nägime ka koera, kellest olime juba Eestis imelugusid
kuulnud, et olla koer Kazbeki tipus käinud, päevi jäälõhes veetnud ja peale sealt päästmist oma päästjat (Zurabit) vihkama hakanud, arvates, et just too tema sinna lõhesse ajas. Ausalt öeldes minus 
see koer erilist sümpaatiat ei tekitanud, jättis teine sellise laisa peni mulje, kes suvatses pead tõsta vaid siis kui talle midagi söödavat pakkuda. Asi võis olla ka selles, et meie eelmise laagripaiga koer oli minu sümpaatia jäägitult endale saanud. Peale telgi püsti panemist ja tassitäit teed ronisin magamiskotti ja lihtsalt olin. Soov edasi liikuda on suur, samas on ka hirm raskuse ees, mida teel tundsin. Edasised päevateekonnad peaks olema ajaliselt lühemad, kuid ei pruugi olla kergemad, samas läheb ka järjest külmemaks. Parim koht on hetkel telk ja armsaim asi magamiskott ning asendamatu on hetkel võimalus kalli inimese kaissu pugeda. Hommiku toob uue päeva, näeb, mis see kaasa toob.
amine kell üheksa. Päevaplaan nägi ette tõusmist 1800 meetri pealt 3000-le meetrile, mis tähendas orienteeruvalt kuue tunnist matka. Tee esimene osa kulges läbi võsa, samas üsna järsult kõrgusesse tõustes. Püüdsin kogu aeg keskenduda sellele, et pean astuma vaikselt ja mõõdukalt. Vahepeal oli jaksu, vahepeal jälle mitte. Koti rihm rõhus kõhule ning kuna kõht oli veel üsna täis, siis tekitas see üsna rõveda enesetunde. Edasi oli selline laugem etapp, mis peagi tõusuks muutus. Mingi hetk tundsin kuidas jaks lõppeb ja ma ei jaksa edasi sammugi astuda – kott rõhus ja iiveldas, olemine oli nii abitu, et maha istudes pidin palju vaeva nägema, et mitte lapse kombel nutma hakata. Aga kuna tee viis siiski vaid edasi, tuli end kokku võtta ja edasi liikuda. Priit oli taas abiks, astudes mul ees ning sundides mõõdukale tempole. Lõpuks ometi paistis eemalt laagripaik. Veel üks langus orgu, taas tõus, langus jõeni, jõeületus ja kohal. Hommikul arvati, et jõevool ja veetase võivad nii kiired olla, et jõgi tuleb hobuste seljas ületada. Seda siiski vaja ei olnud, saime kohalike meeste abiga kivilt kivile hüpates omal jalal jõest üle. Laagripaigas (2900m) oli juba mitu erinevat seltskonda ees sh vene rahvusest seltskond Eestist.Olin nii väsinud, et tavapärast rahulolu, mis laagrisse jõudmisega kaasneb, ma sel päeval ei tundnud. Suurim soov oli vaid paigal istuda ja ennast mitte liigutada. Tundsin väikest peavalu ja iiveldust. Laagriplatsil nägime ka koera, kellest olime juba Eestis imelugusid
kuulnud, et olla koer Kazbeki tipus käinud, päevi jäälõhes veetnud ja peale sealt päästmist oma päästjat (Zurabit) vihkama hakanud, arvates, et just too tema sinna lõhesse ajas. Ausalt öeldes minus 
see koer erilist sümpaatiat ei tekitanud, jättis teine sellise laisa peni mulje, kes suvatses pead tõsta vaid siis kui talle midagi söödavat pakkuda. Asi võis olla ka selles, et meie eelmise laagripaiga koer oli minu sümpaatia jäägitult endale saanud. Peale telgi püsti panemist ja tassitäit teed ronisin magamiskotti ja lihtsalt olin. Soov edasi liikuda on suur, samas on ka hirm raskuse ees, mida teel tundsin. Edasised päevateekonnad peaks olema ajaliselt lühemad, kuid ei pruugi olla kergemad, samas läheb ka järjest külmemaks. Parim koht on hetkel telk ja armsaim asi magamiskott ning asendamatu on hetkel võimalus kalli inimese kaissu pugeda. Hommiku toob uue päeva, näeb, mis see kaasa toob.