Kuuest 
äratus, kiire sebimine, söömine (sundisin end paar suutäit putru alla neelama) ja liikuma, natuke ajakavast maas, aga see oli siin tavaline. Eesmärk oli liikuda üle liustiku enne, kui päike seda liigselt sulatama hakkab. Kott sai väga raske. Tekkis kerge masendus mõttest, et see kõik tuleb ülesse vedada. Astusime väga aeglaselt ja suutsin hingeldamist vältida. Liustikul läks olukord raskemaks. Kott surus järjest enam puusadele ja õlgadele, tekitades valu.
Kogu see tundide pikkune teekond oli paras piin ja vahepeal tekkis mõte, et ma ei ole võimeline seda teekonda lõpetama. Lisaks raskusele oli tohutu kuumus ja ere päike, mis paistis nii taevast, kui peegeldus lumelt. Kuna nina oli pidevalt vesine, samas kõrvetas päike ja puhus ka jahe tuul, siis oli nina alune väga hellaks muutunud, nuuskamine tegi valu. Peale mitmeid pause, jõudsime lõpuks laagripaika. Pea valutas natuke, seda sai leevendatud aspiriiniga. Laager muutus üsna suureks, enamus meteos olnud inimesi jõudsid siia. Esimene töö oli telgiplatsi puhastamine lumest st pealmise lume ära kraapimine ja telgi püstitamine. Suurim soov oli pikali visata, kuid mõni vajadus tekitas v
eel suuremaid soove. Samas ümbritses meid vaid suur lumeväli, ei ühtegi väikest künkakest, ainult tohutud mäed. Nii ma käisingi Priidule peale, et võiks hakata käimlat ehitama. Mõeldud, tehtud – arvestades keskkonda, sai väga kena asi. Ilm oli endiselt palav ja päike kiiskav, prillideta olemine oli võimatu ning silmatilgad olid igati abiks. Telki põgenemine oli silmadele leevenduseks ja nina sai põetada lumekompressiga. Kuniks ma pikutasin oli alanud suuremat sorti telkide kindlustamine lumemüüridega Zurabi eeskujul. Peale õhtusööki asusin teistele appi “kindluse” ehitamisele ümber meie telgi. Üleliigsest en
ergiast just rääkida ei saa, peavalu on mitme aspiriiniga alla surutud, nina pantenooliga tohterdatud, silmatilku silma tilgutatud, magneesiumi ja c-vitamiini võetud ja seda kõike lootuses, et homme hommikul on piisavalt ener
giat, et kella viiest tipu poole liikuma hakata. Näeb, mis öö toob. Pole kunagi varem lumel ja ka sellisel kõrgusel maganud. Oli vaid teadmine teiste juttudest, et kõrgusega võib kaasneda täielik unetus. Olime magamiskottidesse pugenud, et magama jääda, kui päike lõõskas endiselt. Eelnevatel õhtutel oli päike kadunud suhteliselt vara mõne mäe taha, nüüd aga olime nii kõrgel, et päikesel ei olnud kiiret kaduda. Aspiriinid on käeulatusse pandud. Lootma peab parimat, kuigi ka ülehomne päev on ette nähtud tipuürituseks.
äratus, kiire sebimine, söömine (sundisin end paar suutäit putru alla neelama) ja liikuma, natuke ajakavast maas, aga see oli siin tavaline. Eesmärk oli liikuda üle liustiku enne, kui päike seda liigselt sulatama hakkab. Kott sai väga raske. Tekkis kerge masendus mõttest, et see kõik tuleb ülesse vedada. Astusime väga aeglaselt ja suutsin hingeldamist vältida. Liustikul läks olukord raskemaks. Kott surus järjest enam puusadele ja õlgadele, tekitades valu.
Kogu see tundide pikkune teekond oli paras piin ja vahepeal tekkis mõte, et ma ei ole võimeline seda teekonda lõpetama. Lisaks raskusele oli tohutu kuumus ja ere päike, mis paistis nii taevast, kui peegeldus lumelt. Kuna nina oli pidevalt vesine, samas kõrvetas päike ja puhus ka jahe tuul, siis oli nina alune väga hellaks muutunud, nuuskamine tegi valu. Peale mitmeid pause, jõudsime lõpuks laagripaika. Pea valutas natuke, seda sai leevendatud aspiriiniga. Laager muutus üsna suureks, enamus meteos olnud inimesi jõudsid siia. Esimene töö oli telgiplatsi puhastamine lumest st pealmise lume ära kraapimine ja telgi püstitamine. Suurim soov oli pikali visata, kuid mõni vajadus tekitas v
eel suuremaid soove. Samas ümbritses meid vaid suur lumeväli, ei ühtegi väikest künkakest, ainult tohutud mäed. Nii ma käisingi Priidule peale, et võiks hakata käimlat ehitama. Mõeldud, tehtud – arvestades keskkonda, sai väga kena asi. Ilm oli endiselt palav ja päike kiiskav, prillideta olemine oli võimatu ning silmatilgad olid igati abiks. Telki põgenemine oli silmadele leevenduseks ja nina sai põetada lumekompressiga. Kuniks ma pikutasin oli alanud suuremat sorti telkide kindlustamine lumemüüridega Zurabi eeskujul. Peale õhtusööki asusin teistele appi “kindluse” ehitamisele ümber meie telgi. Üleliigsest en
ergiast just rääkida ei saa, peavalu on mitme aspiriiniga alla surutud, nina pantenooliga tohterdatud, silmatilku silma tilgutatud, magneesiumi ja c-vitamiini võetud ja seda kõike lootuses, et homme hommikul on piisavalt ener
giat, et kella viiest tipu poole liikuma hakata. Näeb, mis öö toob. Pole kunagi varem lumel ja ka sellisel kõrgusel maganud. Oli vaid teadmine teiste juttudest, et kõrgusega võib kaasneda täielik unetus. Olime magamiskottidesse pugenud, et magama jääda, kui päike lõõskas endiselt. Eelnevatel õhtutel oli päike kadunud suhteliselt vara mõne mäe taha, nüüd aga olime nii kõrgel, et päikesel ei olnud kiiret kaduda. Aspiriinid on käeulatusse pandud. Lootma peab parimat, kuigi ka ülehomne päev on ette nähtud tipuürituseks.