Täna saab meie reis lõpu. Eelmise öö toostide rohkusest andis märku tühi suur veinianum (see on täpsem nimetus, kui pudel). Imelik oli mõelda, et täna pakib asju viimast korda ja siis järgmine kord oleme juba kodus, et neid lahti pakkida. Pidev asjade pakkimine ja otsimine oli saanud suureks osaks igapäevast. Päevaplaan nägi ette väikeseid ekskursioone ja öist lendu Riiga. 
Zurabi maja juures pakkisime end bussidesse. Viimased tänusõnad, hüvastijätt ja liikuma. Põhimõtteliselt möödus päev bussis. Kuumus oli üsna tappev vahepeal ja jalad kippusid
surema kitsukeses olemises. Kuna nüüd ei olnud sõites und, siis oli mahti ümbrust jälgida ja nii mõnigi koht, mida tulles läbi une sai nähtud, sai nüüd reaalsema pildi. Teele jäi üks kiriku külastus (tegelikult oli tegemist küll Ananuri kloostriga), mis asus imesinise järve kaldal. Virsikute ostmine kohalike virsikute aedade juurest. Nii nagu arbuus maitses Gruusias teisiti, nii oli ka virsikute maitse hoopis parem – vähemalt nii tundus. Pealelõunal jõudsime Gorisse – Stalini sünnilinna. Linnast läbi sõites jäi silma nii mõnigi Stalini kuju. Vahepeal tingis katkine rehv väikese peatuse. Meie eesmärk oli jõuda iidsesse Gruusia pealinna, mis oma olemuselt oli koobaslinn. 
Peale väikest ekslemist jõudsime kohale. Kokkuvõttes oli see päris huvitav, ei kujutanud ette, et midagi sellist võiks eksisteerida. Paras nali oli kohalik giid, kes rääkides läbisegi vähemalt nelja keelt (tuvastatavad olid inglise, vene, saksa ja prantsuse keelte alged) suutis nii segast juttu ajada, et vähemalt minul enamus kõrvust mööda jooksis. Õnneks sai hiljem inglise keelse materjali, millest ise võis lugeda, et tegemist on Uplistsiche koobaslinnaga, mille algusajaks arvatakse vähemalt kahte milleeniumit enne Kristust. Tagasi Goris tegime kiire peatuse Stalini majamuuseumi juures. Stalini sünnimaja oli ümbritsetud kaitsva ehitisega. Samas oli tohutu suur muuseum ja ilus park, kus rahvas istus ja ilusat õhtut nautis. Tänu Priidule sai sealt üks väheseid reisi suveniire kaasa toodud – seedermänni käbi Stalini majamuuseumi pargist. 
Priit küsis kohalike arvamust Stalini kohta. See pidavat sõltuma inimese vanusest, on neid, kes mõistavad, et Stalini teod olid kohutavad, samas on neid, kes teda kõigest hoolimata ülistavad. Väljas hakkas hämaraks minema. Ilus oli see maa päikeseloojangu ajal. Siinkohal peaks veel ära mainima hullumeelse liikluse, mis seal kandis oli. Kaherealine tee ei tähenda seal sugugi kahes reas sõitmist ja kannatust kellegi järel sõita ei olnud enamusel. Üks pidev sagimine ja trügimine ning muidugi lisaks igasugu koduloomad (üldjuhul lehmad) keset teed, laskmata end vähimatki ümbritsevast häirida. Järgmisena jõudsime Gruusia eelmisesse pealinna, Mzhetasse, et seal külastada ühte nende kõige tähtsamat kirikut. Võrreldes eelnevalt nähtutega oli see väga suursugune ja väidetavalt peidab endas tükikest 
Jeesuse surilinast. Kirikust väljudes oli väljas juba päris pime. Oli selge, et suuremat sorti suveniiride shopingut ei tule. Nii otsustatigi pigem sööma minna. See oli ka ikka tundide pikkune ettevõtmine – kuniks sai selgeks kas ja mida ja kust kohast jne saab ja siis nende valmistamine ja lauda kandmine jnejnejne, igatahes kui minu tellitud šašlõk saabus, olin end muudest asjadest nii täis näkitsenud, et ei jaksanud seda enam süüa. Lõpuks olime Thbilisis, hoolimata juba hilisõhtusest ajast oli linn saginat täis. Nii õnnestus meil ühes päris esinduslikus poes sisseostegi teha. Soov oli ikkagi midagi kodustele kaasa tuua. Suureks üllatuseks selgus, et selles poes on üsna vähe gruusia-pärast leida. Kaupa oli laias valikus, aga kõik kusagilt mujalt pärit. Nii ei jäänudki muud üle kui osta juustu ja teed (terve suure teeriiuli kohta oli vaid üks sort kohalikku teed). Magusatootmist sel maal ei pidanud üldse olema. Kummaline! Olles lennujaamas oma asju mitmeid kordi pakkinud, et minimeerida ülekilode teket ja need siis pagasisse ära andnud, tekitasime väikese ringi lennujaama ette, et ära süüa viimane allesjäänud arbuus. Vaatepilt meie toiduringist võis kõrvalseisjatele üsna huvitav olla.Edasi jätkusid sekeldused turvakontrollist läbi minnes. Kui Riias lennukile minnes ei huvitanud kedagi käsipagasis olevad karabiinid jms "raud", siis Gruusia poolel tunti nende otstarbe vastu suurt huvi. Suurt huvi tunti ka Priidu käsipagasi vastu, millest suureks üllatuseks ilmusid välja telgivaiad. Need olid sinna asjade pakkimise käigus ununenud st jäänud juba esimesel päeval ja hiljem Priit ei kontrollinud, mis tal koti põhjas oli. Tollikontroll oli üsna hämmingus ja püüdis Priidule selgeks teha, et kas ta ikka saab aru, et selliseid asju ei ole lennukis vaja. Priit nõustus, et võib vaiadest loobuda, kuid kuna meie lend pidi lõppema Riias, siis lubati tal vaiad kotti tagasi pakkida. Ju ei tundunud ta vaiadega endale ja teistele ohtlik olevat. Sellega sekeldused ei lõppenud. Lennukisse jõudes selgus, et minu kohal istub üks meesterahvas. Boarding passe kontrollides tuli välja, et meile oligi pandud üks ja sama koht, tee mis tahad. Kutsusime stjuardessi kohale, kes ei osanud olukorra lahendamiseks muud teha, kui palus meil istuda kõrvalvahesse, kuna mees kes istus, keeldus mujale minemast. Oli ette näha, et sellinu suvaline ümberpaigutamine põhjustab edasisi jamasid. Mõne hetke pärast oligi kohal mees, kelle kohal nüüd Priit istus. Temal paluti omakorda mujale istuda ja siis tuli see, kelle kohal tema istus jnejnejne. Meiega õiendati, meie seletasime, et meil paluti sinna istuda jnejnejne. Lõpuks palus stjuardess meil püsti tõusta ja lennuki tagaotsas oodata kuni kõik on istunud. Kui kõik olid istunud teatas, et istuge nüüd sinna kus vaba on. Vabasid kohti oli, aga palusime, et ta ikka juhataks meid ise mõnele kohale, kus saame kõrvuti istuda. Näitas siis kohe viimasele reale, kus istus vaid üks mees, kaks kohta olid vabad. Siis saime kogeda eestlaslikku ligemesearmastust, nimelt osutus too meesterahvas meie kaasmaalaseks, kes meie istumissoovi peale teatas "kurat, kas te ei saa siis mujale istuda, ma tahan siin magada!". See võttis suht sõnatuks, aga Priit teatas, et tema magamise soov meid mitte vähematki ei huvita ja meie sooviksime lennu ajal istuda. Vat selline tore kogemus ja AirBaltic'u teeninduse taseme näide.
Lend ise möödus ruttu, väsimus võttis võimust ja enamuse lennust magasin. Une ajalgi püüdsin end kramplikult Priidu ligi hoida, et mitte mingil juhul sellele kurjale meesterahvale mingit nähvamise võimalust anda. Õnneks möödus kõik rahulikult. Lennujaamas oli hüvastijätt Valdoga, kes kiirustas Tallinna lennukile, et samal päeval uute mäevallutusplaanidega Tallinnast Venemaa poole liikuma hakata .
Buss oli ka peagi kohal, pakkisime end bussi ja liikuma. Eestis ootas meid vihm ja üleüldine hallus. Imeilusa ilmaga eilne päev Gruusias tundus nagu unenägu sel hetkel. Tartusse jäi suurem osa seltskonnast maha, meie tegime toidupausi Tartu kaubamajas. Oi kui hea oli tsiviliseeritult süüa ja kui hea maitses kartul ja kaste. Raske on seletada, millist rahulolu võib pakkuda tualett, kui kaks nädalat on möödunud "kükitades". Just selleks tulebki laskuda nö rohujuuretasandile, et tunda suurt rõõmu kõigest sellest, mis igapäevaelus on nii tavapärane.
Otsustasime Mustamäele sõitmise asemel Pärnu mnt-l maha minna ja takso võtta. Kuna aga mul oli telefonis vaid üks taksofirma, kes sel hetkel ei vastanud ja Priit, nagu sel hetkel selgus, oli oma telefoni kuhugi Gruusia avarustesse jätnud, otsustasime sõita paar peatust bussiga ja ajakirjandusmaja juurest jala minna. Sedasi lõppeski meie matk jalgsimatkaga läbi linna.
Ja olimegi kodus!
