Öö oli rahulik. Otseselt peavalu ei olnud, aga sees keeras natuke. Tundsin, et hommikusöögiks olevat putru ei suuda ma kuidagi alla saada, sama tunde tekitas suitsuvorst. Püüdsin endale sisendada, et pean sööma, vajan igat energiaallikat, mis vähegi võimalik. Hommikusöögi ajal 
otsustati, et mind, Kairitit, keda oli paar päeva nõrkus kiusanud, ja Kristiinat jäetakse laagrisse kosuma ning Jaani meid turvama. Ülejäänud inimeste vahel jagati ära laagri üldvarustus, et see järgmisesse laagripaika viia. Nii mõnigi suutis kaasa pakkida kogu oma varustuse ja lisaks üldvarustuse, neil oli 
võimalus jääda kohe ülesse. Teised jätsid osa isiklikust varustusest alla, et sellele hiljem järgi tulla. Aegajalt näitas ennast soe päike, kuid enamuse ajast oli siiski hall ja pilvine. Päevitamisest ei oleks suurt midagi välja tulnud, nii veetsime aega telgis lugedes ja lobisedes. Teistest maha jäämine oli kergendus – vajasin seda puhkust. Kui vedelemisest sai isu täis, siis oli võimalus prügi matta, küngastelt levi otsida (edutult). Mingi hetk vajus meie ümber tohutu udu, nii et nähtavust ei olnud mõne meetri ulatuseski. Hakkasid tekkima mõtted kas teised ikka naasevad alla sellise uduga. Loendasime juba alla jäänud varustust ja jõudsime veendumusele, et meie saaksime hakkama küll. Kuna aeg oli juba nii kaugel, et teised oleks pidanud naasma, otsustas Jaan neile vastu minna ning oligi tema ka kadunud. Lootuses, et teised ikka tulevad keetsime vett, mis peagi jahtus. Nosisime juustu ja naersime, et meil on nagu kümne neegri lugu, kus rahvast hakkab järjest kaduma. Lõpuks siiski ilmusid udust tuttavad kujud. Väike eine, asjad kokku ja liikuma. Tervis oli päris hea, raskemad asjad said küll Priidule ja Meerile antud. Jaksasin kenasti teiste tempos püsida. Peagi jõudsime liustikuni ja oli esmakordne võimalus kasse kasutada. Mina olin alati kujutanud liustikku kui valget jäist pinnast, tegelikkuses oli kõik must ja määrdunud. Algul oli kassidel kõndimine võõras ja
liustikul tõus väga järsk, aga need hirmud möödusid ruttu, asi ei olnud üldse keeruline. Liustikul astumine tundus lõputu ja üksluine. Päästev oli kellegi teade, et meteojaam paistab. Ja paistiski, aga oli väga kõrgel. Edasi ootas meid järsk tõusmine mööda moreeni. Raske oli, samas tegi liikumise kergemaks asjaolu, et eesmärk oli pidevalt silme ees – sa nägid reaalselt, kuidas kogu aeg lõpp läheneb. Ilm oli meteoski suhteliselt pilvine. Kõrgust oli umbes 3600m ja mäehaiguse ilminguid ei tundnud. Poolepäevane puhkus oli positiivselt mõjunud.
otsustati, et mind, Kairitit, keda oli paar päeva nõrkus kiusanud, ja Kristiinat jäetakse laagrisse kosuma ning Jaani meid turvama. Ülejäänud inimeste vahel jagati ära laagri üldvarustus, et see järgmisesse laagripaika viia. Nii mõnigi suutis kaasa pakkida kogu oma varustuse ja lisaks üldvarustuse, neil oli 
võimalus jääda kohe ülesse. Teised jätsid osa isiklikust varustusest alla, et sellele hiljem järgi tulla. Aegajalt näitas ennast soe päike, kuid enamuse ajast oli siiski hall ja pilvine. Päevitamisest ei oleks suurt midagi välja tulnud, nii veetsime aega telgis lugedes ja lobisedes. Teistest maha jäämine oli kergendus – vajasin seda puhkust. Kui vedelemisest sai isu täis, siis oli võimalus prügi matta, küngastelt levi otsida (edutult). Mingi hetk vajus meie ümber tohutu udu, nii et nähtavust ei olnud mõne meetri ulatuseski. Hakkasid tekkima mõtted kas teised ikka naasevad alla sellise uduga. Loendasime juba alla jäänud varustust ja jõudsime veendumusele, et meie saaksime hakkama küll. Kuna aeg oli juba nii kaugel, et teised oleks pidanud naasma, otsustas Jaan neile vastu minna ning oligi tema ka kadunud. Lootuses, et teised ikka tulevad keetsime vett, mis peagi jahtus. Nosisime juustu ja naersime, et meil on nagu kümne neegri lugu, kus rahvast hakkab järjest kaduma. Lõpuks siiski ilmusid udust tuttavad kujud. Väike eine, asjad kokku ja liikuma. Tervis oli päris hea, raskemad asjad said küll Priidule ja Meerile antud. Jaksasin kenasti teiste tempos püsida. Peagi jõudsime liustikuni ja oli esmakordne võimalus kasse kasutada. Mina olin alati kujutanud liustikku kui valget jäist pinnast, tegelikkuses oli kõik must ja määrdunud. Algul oli kassidel kõndimine võõras ja
liustikul tõus väga järsk, aga need hirmud möödusid ruttu, asi ei olnud üldse keeruline. Liustikul astumine tundus lõputu ja üksluine. Päästev oli kellegi teade, et meteojaam paistab. Ja paistiski, aga oli väga kõrgel. Edasi ootas meid järsk tõusmine mööda moreeni. Raske oli, samas tegi liikumise kergemaks asjaolu, et eesmärk oli pidevalt silme ees – sa nägid reaalselt, kuidas kogu aeg lõpp läheneb. Ilm oli meteoski suhteliselt pilvine. Kõrgust oli umbes 3600m ja mäehaiguse ilminguid ei tundnud. Poolepäevane puhkus oli positiivselt mõjunud.