Äratus oli kell 7, liikuma pidime hakkama 8st. Usinamad sh meie olid joogid jms teekonnaks vajaliku eelmisel õhtul valmis teinud, kuid sellest hoolimata saime liikuma natuke enne 9. Plaan nägi ette kõik koos ühe korraliku tipu vallutamist:). Eelnevalt oli toimunud inimeste jagamine viieks köiskonnaks. Igat köiskonda juhtis mees ning koosnes mõnest algajast, mõnest kogenust. Meie nö juht oli Priit, kogenuteks Eva ja Triin ni
ng algajaks siis mina. Plaan oli liikuda kogu tee köiskondade kaupa. Kuna kirka kotis suht eluohtlikult mu kukalt sihtis, siis sai seda Matsi abiga paremini sätitud, mis omakorda tähendas liikuma hakkamise hetke mahamagamist ja nõudis mõned meetrid jooksmist, et oma kohale jõuda. Naljakas oli peale sellist lühikest sörki lõõtsutada ja ähkida. Esimene etapp kujuneski suuremalt osalt pausi ootamiseks. Teekond oli nii kivine, lumine kui ka moreenine. Kõik see nõudis oluliselt suuremat tähelepanu. Kuna seltskond oli üsna pikaks veninud,
siis eesminejate hooletus võis põhjustada järele tulijatele kivisadu. Meie laagrikoer ei jäänud taas maha, eile oli ta koos meiega Muhhadze tipus, öö magas meie telgi kõrval ja täna oli taas rivis. Oma suure sooviga kogu seltskonda valvata, edasi tagasi siiberdades, põhjustas ta päris korralikku kivide sadu. Kui olime mööda kive, lund ja moreeni päris korralikult edasi liikunud algas ronimise etapp. Esimese hooga võttis sõnatuks, et kuidas ometi peaksin ma siit edasi saama. Samas kõik eesminejad said hakkama, mis muud mulgi üle jäi. Kokkuvõttes ei olnudki see üldse hirmus, kogu asja võti oli 
keskendumises ja kontrollimises, et käe ja jala all olevad nukid on ikka piisavalt kindlalt kinni, et mind kanda. Samas mida kõrgemale tõusime, seda ebakindlamaks läks tunne. Kivid oli lahtised ja pudenesid, nii mõnigi kord jäin nõutult seisma leidmata kohta käele või jalale. Samas tahtejõud viis siiski edasi, ka teadmine, et komistamine või loobumine ei ole mingid võimalused. Ainus võimalus oli edasi liikuda. Kui Muhhadzele minekul olin harjal kõndimist kõhedaks pidanud, siis antud hetkega ei olnud see võrreldav, siin tuli mõttelendu veel enam ohjeldada, et mitte liigselt mõelda, mis siis kui .... Lõpuks tekkis vaatevälja ka eesmärgiks olev tipp. Samas hakkasid kogunema pilved, mis muutusid järjest süngemaks tuues kaasa vihma. Kükitasime mäeharjal ja ootasime. Kohaliku matkajuhi seisukoht oli, et ootame 5 minutit ja vaatame, mis ilm teeb. Kuna need 5 minutit ilma suhtes muutusi ei toonud, otsustati alla mineku kasuks. Inimesed olid selleks hetkeks jõudnud erinevatele tasanditele. Meie saavutatud kõrgus oli umbes 3150m. Hakati paigaldama alla laskumiseks köisi. See kõik võttis aega, samas vihma kallas. Olin täiesti läbimärg ja külmetasin. Vihma ja rahet sadas vaheldumisi, mul oli nii külm, et värisesin täiesti. Ei kujutanud hästi ette kuidas need värisevad ihuliikmed mind mäest alla kannavad. Pilved liikusid ümber ringi suure kiirusega, mingi hetk olime nii pilve sees, et ei näinud ümbrust, oli vaid teadmine, et oleme kitsal harjal ja pilves on vaid tühjus. Lõpuks olid köied paigas ja algas laskumine. Kuna kõik oli vihmast libe ja laskumine põhjustas kivide varingut, toimus laskumine üks inimene korraga. Kõigepealt all olevad inimesed, seejärel meie ja siis järgmisele tasandile jõudnud. Kui alguses tundus alla minek hirmutav, siis lõpuks kui minu kord saabus, oli tahe alla saada nii suur, et hirmust ei olnud jälgegi. Kaks laskumist kaheksaga möödusid viperusteta ning peagi olin all ootajate juures. Aga tulijaid oli veel, mis tähendas taas ootamist. Aga kindlal maal seistes oli see hoopis teine asi. Kui seltskond koos, algas laskumine. Kõige kergem oli laskuda mööda moreeni, sellel on omad ohud, kuid jalgu põrutas kõige vähem. Järgnes pikem laskumine lumel. Algul oli see päris lõbus, sai liugu lastud ja tagumikulgi liigutud, aga kokkuvõttes on lumel laskumine keerulisem ja väga jalgu koormav. Ometi oli ilm selgemaks läinud, päikegi näitas end ning lõpuks paistis laager - õnnis tunne taas:). Laagrisse jõudes tundsin väsimust ja oleks tahtnud vaid pikali olla, aga kuna mu villid kannal ei paranenud üldse, tuli neid ravima hakata. Ise peale plaastri ma midagi kaasa võtta ei mõistnud, lootsin oma uhketele saabastele ja spetsiaalsokkidele, õnneks Valdo nii naiivne ei olnud ja sain abi tema apteegist. Õhtusöök lõppes vihmaga, mida jätkus kogu ööks.
ng algajaks siis mina. Plaan oli liikuda kogu tee köiskondade kaupa. Kuna kirka kotis suht eluohtlikult mu kukalt sihtis, siis sai seda Matsi abiga paremini sätitud, mis omakorda tähendas liikuma hakkamise hetke mahamagamist ja nõudis mõned meetrid jooksmist, et oma kohale jõuda. Naljakas oli peale sellist lühikest sörki lõõtsutada ja ähkida. Esimene etapp kujuneski suuremalt osalt pausi ootamiseks. Teekond oli nii kivine, lumine kui ka moreenine. Kõik see nõudis oluliselt suuremat tähelepanu. Kuna seltskond oli üsna pikaks veninud,
siis eesminejate hooletus võis põhjustada järele tulijatele kivisadu. Meie laagrikoer ei jäänud taas maha, eile oli ta koos meiega Muhhadze tipus, öö magas meie telgi kõrval ja täna oli taas rivis. Oma suure sooviga kogu seltskonda valvata, edasi tagasi siiberdades, põhjustas ta päris korralikku kivide sadu. Kui olime mööda kive, lund ja moreeni päris korralikult edasi liikunud algas ronimise etapp. Esimese hooga võttis sõnatuks, et kuidas ometi peaksin ma siit edasi saama. Samas kõik eesminejad said hakkama, mis muud mulgi üle jäi. Kokkuvõttes ei olnudki see üldse hirmus, kogu asja võti oli 
keskendumises ja kontrollimises, et käe ja jala all olevad nukid on ikka piisavalt kindlalt kinni, et mind kanda. Samas mida kõrgemale tõusime, seda ebakindlamaks läks tunne. Kivid oli lahtised ja pudenesid, nii mõnigi kord jäin nõutult seisma leidmata kohta käele või jalale. Samas tahtejõud viis siiski edasi, ka teadmine, et komistamine või loobumine ei ole mingid võimalused. Ainus võimalus oli edasi liikuda. Kui Muhhadzele minekul olin harjal kõndimist kõhedaks pidanud, siis antud hetkega ei olnud see võrreldav, siin tuli mõttelendu veel enam ohjeldada, et mitte liigselt mõelda, mis siis kui .... Lõpuks tekkis vaatevälja ka eesmärgiks olev tipp. Samas hakkasid kogunema pilved, mis muutusid järjest süngemaks tuues kaasa vihma. Kükitasime mäeharjal ja ootasime. Kohaliku matkajuhi seisukoht oli, et ootame 5 minutit ja vaatame, mis ilm teeb. Kuna need 5 minutit ilma suhtes muutusi ei toonud, otsustati alla mineku kasuks. Inimesed olid selleks hetkeks jõudnud erinevatele tasanditele. Meie saavutatud kõrgus oli umbes 3150m. Hakati paigaldama alla laskumiseks köisi. See kõik võttis aega, samas vihma kallas. Olin täiesti läbimärg ja külmetasin. Vihma ja rahet sadas vaheldumisi, mul oli nii külm, et värisesin täiesti. Ei kujutanud hästi ette kuidas need värisevad ihuliikmed mind mäest alla kannavad. Pilved liikusid ümber ringi suure kiirusega, mingi hetk olime nii pilve sees, et ei näinud ümbrust, oli vaid teadmine, et oleme kitsal harjal ja pilves on vaid tühjus. Lõpuks olid köied paigas ja algas laskumine. Kuna kõik oli vihmast libe ja laskumine põhjustas kivide varingut, toimus laskumine üks inimene korraga. Kõigepealt all olevad inimesed, seejärel meie ja siis järgmisele tasandile jõudnud. Kui alguses tundus alla minek hirmutav, siis lõpuks kui minu kord saabus, oli tahe alla saada nii suur, et hirmust ei olnud jälgegi. Kaks laskumist kaheksaga möödusid viperusteta ning peagi olin all ootajate juures. Aga tulijaid oli veel, mis tähendas taas ootamist. Aga kindlal maal seistes oli see hoopis teine asi. Kui seltskond koos, algas laskumine. Kõige kergem oli laskuda mööda moreeni, sellel on omad ohud, kuid jalgu põrutas kõige vähem. Järgnes pikem laskumine lumel. Algul oli see päris lõbus, sai liugu lastud ja tagumikulgi liigutud, aga kokkuvõttes on lumel laskumine keerulisem ja väga jalgu koormav. Ometi oli ilm selgemaks läinud, päikegi näitas end ning lõpuks paistis laager - õnnis tunne taas:). Laagrisse jõudes tundsin väsimust ja oleks tahtnud vaid pikali olla, aga kuna mu villid kannal ei paranenud üldse, tuli neid ravima hakata. Ise peale plaastri ma midagi kaasa võtta ei mõistnud, lootsin oma uhketele saabastele ja spetsiaalsokkidele, õnneks Valdo nii naiivne ei olnud ja sain abi tema apteegist. Õhtusöök lõppes vihmaga, mida jätkus kogu ööks. 
