Hoolimata kose ja naaberlaagri öökino poolt põhjustatud üleelamistest oli hommik siiski virge. 
Hommikusöögile järgnes seltskonna jagamine kaheks - kogenud matkajad ja algajad. Algajate päev nägi ette jalutuskäiku Muhhadze mäe tippu (u 3100m). Tipp paistis kenasti laagrisse ära tekitades küsimusi, kuidas on üldse võimalik nii kõrge mäe tippu ronida, selle avastamisest saigi järgneva päeva sisu. 
Varustusena oli vaja kaasa võta vaid kepid ja muu enda tarbeks vajalik. Kuna asju oli vähe, siis võtsime kahepeale ühe koti ja minu kanda jäid ülesse teel fotokad. Algus liikus kogu seltskond koos. Tempo oli normaalne ja taaskord tundsin, et ma ikkagi suudan liikuda. Tuli ette raskemaid hetki ja ka hingeldamist, aga ei midagi võrreldavat eelmise päeva üleelamistega. Iga pikem peatus tähendas kaasa 
võetud mobiilidega levi otsimist, et kodustele oma käekäigu kohta märku anda. Meie tippu viis teekond mööda mäeharja, m
is oli päris põnev kogemus, liiga sügavalt ei saanud süveneda mõttesse, et mis juhtub siis kui ma vääratan - mõlemal pool olid suht järsud nõlvad. Nii oligi kogu tegevus käimisele keskendunud. Tipp saabus üllatavalt. Avanev vaade tegi taas kogu üleskõmpimise vaeva olematuks. Lihtsalt istu ja imetle, mida loodus võib pakkuda. Eemalt pilvest paistis ka meie põhieesmärk - Kazbek, üleni lumine ja pilvedes. Tipu tegevus oli tavapärane, tipukirjale nimed alla, pildistamine, väike kosutus suitsuvorsti näol ja algaski teekond alla. 
Alla minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Astumine põrutas jalgu päris kõvasti ja tuli pidevalt otsida väiksemat languse nurka, et põlvi säästa. Laagrisse jõudmine on õnnis tunne:), teadmine, et selle päeva "töö" on tehtud. Kehas on rammestus ja väike väsimus, kuid samas suur rahulolu. Pealelõunal saime vihma, mis tähendas vihmakeebi testimist - toimis väga hästi. Ööseks keerasime mõlemad Priiduga kõrva vatitropid, et loodusimedest segamatult magada. Öö oli oluliselt rahulikum.
Hommikusöögile järgnes seltskonna jagamine kaheks - kogenud matkajad ja algajad. Algajate päev nägi ette jalutuskäiku Muhhadze mäe tippu (u 3100m). Tipp paistis kenasti laagrisse ära tekitades küsimusi, kuidas on üldse võimalik nii kõrge mäe tippu ronida, selle avastamisest saigi järgneva päeva sisu. 
Varustusena oli vaja kaasa võta vaid kepid ja muu enda tarbeks vajalik. Kuna asju oli vähe, siis võtsime kahepeale ühe koti ja minu kanda jäid ülesse teel fotokad. Algus liikus kogu seltskond koos. Tempo oli normaalne ja taaskord tundsin, et ma ikkagi suudan liikuda. Tuli ette raskemaid hetki ja ka hingeldamist, aga ei midagi võrreldavat eelmise päeva üleelamistega. Iga pikem peatus tähendas kaasa 
võetud mobiilidega levi otsimist, et kodustele oma käekäigu kohta märku anda. Meie tippu viis teekond mööda mäeharja, m
is oli päris põnev kogemus, liiga sügavalt ei saanud süveneda mõttesse, et mis juhtub siis kui ma vääratan - mõlemal pool olid suht järsud nõlvad. Nii oligi kogu tegevus käimisele keskendunud. Tipp saabus üllatavalt. Avanev vaade tegi taas kogu üleskõmpimise vaeva olematuks. Lihtsalt istu ja imetle, mida loodus võib pakkuda. Eemalt pilvest paistis ka meie põhieesmärk - Kazbek, üleni lumine ja pilvedes. Tipu tegevus oli tavapärane, tipukirjale nimed alla, pildistamine, väike kosutus suitsuvorsti näol ja algaski teekond alla. 
Alla minek ei olnud sugugi nii kerge kui oleks võinud arvata. Astumine põrutas jalgu päris kõvasti ja tuli pidevalt otsida väiksemat languse nurka, et põlvi säästa. Laagrisse jõudmine on õnnis tunne:), teadmine, et selle päeva "töö" on tehtud. Kehas on rammestus ja väike väsimus, kuid samas suur rahulolu. Pealelõunal saime vihma, mis tähendas vihmakeebi testimist - toimis väga hästi. Ööseks keerasime mõlemad Priiduga kõrva vatitropid, et loodusimedest segamatult magada. Öö oli oluliselt rahulikum. 